Riia Xrace, 15. august, seiklusporr supereliit – 40 päeva hiljem

Koosseis: Jürjo Lokk, Rain Ojavee, Mihkel Reimaa

Ma ootasin, et keegi teine meie reiskonnast võtab jutu üles, aga ei ole võtnud! Igatahes oli tegemist väga kõva seiklusvõistlusega, igal etapil nuputamist rohkem kui lati eest. Väljas olime seekord kahe võistkonnaga – meie ja seiklusporr eliit – Maret Vaher + Kaido & Aivar.

Ebatavaliselt oli start alles kell 15 – kuna linnas toimusid Riia päevad, siis vist taheti vanalinnas olnud raja lõpp viia massidesse. Käisime kenasti enne starti Veski Lidos söömas, kõik jooksis õlitatult Kaido graafiku järgi.

Start oli Swedbanki peamajast üle tee keset linna oleval saarel. Arvutasime enne, millistes Riia osades me juba Xrace’l käinud oleme ja üle jäi ainult linnast loodes olevad võssid. Sinna autokolonn suuna võttiski. Päris start anti ca 15:40, esimene ülesanne oli KARTE1'l leida kõrval toodud tähtkujud ning läbida 4 punkti 7st. Jürts läks võtma 1 mehe punkte, mina Rainiga võtsime lähemal olevad 2 mehe punnid. Tagantjärgi lugesin foorumist, et siin oleks targem olnud üks mees üldse starti jätta kogu kaarti ja legendi ette nuputama. Edasi oli joonorienteerumine KARTE3 – kuna joone algus oli jooksukaardil, siis loomulikult lõikasime. Sealt edasi jooksu KARTE2, kus tuli KP väärtustest saada 55 punkti kokku, kusjuures negatiivseid punkte pidid võtma vaid 2 liiget. Siin me ei teinud väga head valikut, gps näitas et porrueliit piirdus punktidega ainult ühel pool teed, meie valik oli 43-44-45-46-48-52. Kahjuks siin juba poole peal ütles mu Jõelähtmest pehme põlv üles ja edaspidine jooks oli vaid kurb liipamine. Igatahes uskumatu, kui kaunite o-kaartidega Riia igast küljest ümbritsetud on!

Edasi jälle KARTE3 ja rattavalik – pidi koguma KP väärtustest (vähemalt?) 45 punkti arvestusega et punni väärtus korrutatakse läbi võtjate arvuga. Võtma pidi 4KP-d kuuest. Tagantjärgi kodus vaadates jälle polnud meie 56(1)-59(1)-60(3)-61(3) kõikse targem valik.

Kiirteede ületamisel olid korraldajate poolt reeglid, et kahel pool teed asuvate KP-de vaheline aeg ei tohtinud olla rohkem kui vist 2 min. Siin see meil veel probleemiks ei olnud ;) Hakkas pihta ka mingi pildijaht ja sellega koos samal ajal ka räme äikesevihm, mis vahepeal oli ka mahe rahe! Pildil A oli vaja taksofirma number üles kirjutada ja loomulikult ükski meie veekindel marker läbimärjale kaardile enam ei kirjutanud. Eks me siis kordasime seda 8-kohalist numbrit kuni finišini ja püsis meeles! Kõik teised tähed meie teelt tuli ka veel lisaks meelde jätta. No fun.

Rattaga jõudsime järve äärde, kust algas SWIM+RUN. KARTE5 Ma olin rahul, et kogu ujumine nii lihtsalt ära tehti ja ei pidanud kuskil pimedas lampi ujutama. Jooksime kõigepealt ülemise poole, siis alumise. Vead suht pisikesed hõõrdekad.

Siis KARTE6 ja segi pööratud kaart. Õnneks oli meid siin säästetud ja tükkide asukoht oli õige, ainult peegelpildis. Meie valik oli ka õnneks rohkem selline, kus pidi sõitma rangelt põhja lõunasse itta või läände, seega sai ka peegelkaardil oma asukohal ilusti järge hoida. Siin tegime KP95 vist oma suurima vea, aga see oli ka ehk vast 2 minti. Järjestus oli 94-95-96-97, võtma pidi 4/5. Teedeklassid olid väga suvalised vahepeal, seega me tegime ka väikseid ebavajalikke paunu. Eriti tore oli 97-SF4 etapil lennujaamast lõunast läbisõit – kaardilt loeb nagu läheks ilus tee piki perimeetrit, aga see ilus tee oli ainult seespool aeda! Sõitsime lõunatippu välja ja no edasi ei lähe teed! Õnneks mingid kohalikud olid seal autodega ja nad pidid ju sinna kuidagi saama. Leidsime siis alternatiivvariandi mööda teed otse itta – kaardil näeb see välja nagu siht, aga kohapeal oli täitsa imeline! (Igatahes porrueliit oli juttude põhjal siin ikkagi lennujaama teise külje ära forsseerinud).

SF4 õnnelikult kohal, sealt ülesanne asimuudi ja kauguse abil jõuda lisaülesande juurde, mis oli erinevalt puude vahele topitud köitel kakerdamine + metsast mälu-o igaühel 1 KP tuua. Meie suureks üllatuseks ära minnes saabus sinna ka ülalpool mainitud põhjusel porrueliit. Siis nad näitasid meile, miks nemad on eliit ja meie ainult supereliit – nimelt vahetusala läbisid nad valguskiirusel ja järgnevat tulipit alustasid veidi enne meid. Siin tulipil ma oma tossu vist välja lasingi sellega, et üritasin kramplikult meie tempsi hoida sellisena, et me porrueliidist kogu raja eespool püsiks. Vahepeal oli üks kavalus ka rajameistrilt  - nimelt pilt E tuli leida tulipilt, leidsime selle sarnase õe aga 100 meetrit liiga vara, mille peale läks kogu ülejäänud tulp sassi. Eliit hammustas selle minut varem läbi kui meie, aga meie tegime see-eest kohe järgmisel etapil ühe lõike ja ausalt ma ei ole elu sees olnud NII ÕNNELIK, kui nende ninade eest läbi vuhistades! Kott pähe tõmmatud! Sealt saigi siis tempo tuule tiibadesse ja oli tarvis ilgelt competitive olla. Ega eliit ka sitem oma võistluslikkuses ei olnud – kui kuskil trepil tuli astmeid lugeda, siis nad SOSISTASID! Juba teist korda sel suvel Lätis ikka sõber sõpra ei tunne! Tulip ei lõppenud meie jaoks kahjuks superõnnelikult, nimelt viimane punktivahe üle Daugava vanalinna mineva silla oli jälle ajalimiit – vähemalt 6 minutit kahe märke vahel. Kahjuks ei õnnestunud meil seda Jürtsile kommunikeerida ja saime trahvi – iga varem võetud sekundi eest 1 minut! See tähendas meile 1:55 trahvi :( Aga võistlus polnud läbi, sest eliit sai trahvi 2:06! Säästsime džentelmenidena neid selle info alles finišis teada saamisest - ikka selleks, et nad oleks vähemalt sama suures masenduses kui meie ja võistlust jätkuks ruudulise lipuni.

Nüüd läks asi rajal aga kole keeruliseks. Piltidelt kogutud numbrid tuli panna ristsõnasse (muidugi selgus, et taksonumbrist oli ainult viimast numbrit vaja) ja selle tulemuste alusel minna linna peale tegema ülesannet SÜST+JOOKS. (KARTE4). Ärge detaile küsige, igatahes kuskil seal sees oli veel üks lisaülesanne ja süstas olevat liiget tohtis vahetada ainult teatud punktis ja mõned punktid tohtis võtta süstast ja osasid pidi võtma 2 inimest jne jne jne . Igatahes me ei teinud JÄLLE väga tarka plaani. Õige oleks olnud, et mina ja Rain süstame teelt 1 punni võttes vahetusalasse, kusjuures Jürts on läinud otse joostes ja lisaülesande ära teinud ning seejärel vahetusalasse vahetama tulnud. Siis oleks Jürts ja Rain tagasi süstastarti sõitnud ja mina oleks teinud lisaülesande ning jooksnud kokku lepitud kohtumispaika. IGATAHES. Süstamine ees istudes tuli võrreldes eelmise etapi tüüriistmega palju-PALJU paremini välja. Lõpus oli veel jooks läbi vanalinna, kus oli miljard inimest. Eliidile kaotasime protokollis lõpuks 19 minti, selgus et olime kuskilt veel 15 minti trahvi kogunud. Oli ELU võimalus eliidiga 1:0 teha. TEINE KORD. 

BOONUS:

Ikka ja jälle ma pärast finišit mõtlen, et paljud vead tulid põhitõdede eiramisest ja Lätis maksavad need tavalisest veel rohkem kätte. Olen haudunud kuu aega oma xrace 10 käsu otsas ja nüüd saan need siis lõpuks kirja panna. Mida arvate, kas need on asjad, mis võiks iga kord enne starti omavahel üle korrata, on siin midagi üle, midagi puudu?

01.   tööjaotus - 1 rattalugeja, 1 jooksulugeja, 1 legendilugeja

02.   Legendilugeja jälgib mitu inimest KP-sid võtma peab - paadialguse vahetusala Riias 2 inimese oma - suur ajaline kokkuhoid!

03.   tiim liigub koos - et info legendist liiguks kiiresti kõikideni. Näide - Riias üle silla pidi tulema min 6 minutiga, Jürtsini info ei jõudnud.

04.   kui etapi jooksul on KP-sid, mida ei pea võtma kõik liikmed, siis see tähendab et punkte võib võtta nii, et üks võtab järgmise KP enne, kui eelmised on võtnud eelmise - sisuliselt igaühel selle etapiosa jooksul oma isiklik valik-o

05.   SF - terve eelolev etapp paika - valiku korral punktid kaardile koos läbimisjärjestusega. kui kaardid on peeglis või segamini, nummerda nende läbimisjärjestus, leia põhjasuund ning märgi kaardile läbimisteekond - lihtsam maastikul!

06.   lisaks markeritele kaasa ka harilik! kui peab infot koguma, pane see kohe kirja sinna, kuhu legend lõpuks käsib - tavaliselt on lahtrid olemas. siin võib mõnikord pääseda vähema info meeldejätmisega või pääseb ehk mõne elemendi läbimisest?

07.   Kas ebatäpse kaardi osad on leitavad mõnelt täpsemalt kaardilt?

08.   pikaajaline paralleelülesanne a la Riga 2014 ja fotod - kohe vaadata, kus neid lõpuks kasutatakse. Pole tarvis äkki midagi pähe jätta või pikka numbrit vihmas kritseldada

09.   esimene etapp - kui on võimalik seda tegema saata 2 inimest, siis oleks hea kui üks veedab aja kaarti + legendi ette lugedes

110.   Võrdle lätikeelse legendiga - vbl mõnes kohas tõlkides faktiviga tehtud!

LISAMÖLA:
* kaarte näeb siin: http://xrace.lv/lv/kartes/2014/riga/
* tulemused on siin: http://xrace.lv/lv/rezultati/2014/riga/sporta/

* Seekord on nii palju aega möödas, et ma palju mahlakaid vahepalu ei mäleta, igatahes oli minu jaoks tegemist selle aasta vaheldusrikkaima seiklusega, Jõelähtme close second.

* Mulle meeldis mu võistkond!

* Ma näen viimasel ajal nii palju unes seiklussporti, et hakkan mõtlema, et äkki sellest piisab? Maastikud on alati põnevad, vigastusi ei saa, lisaülesandeid julgeb kõiki teha – nii palju aega ja raha hoiab kokku!
* Põlve pärast pidin kahjuks Haapsalu Xdreami ja viimase Xrace etapi tegemata jätma. Ehk kevadeks paraneb ära.

MUUL TEEMAL: Sel aastal õnnestus mul esimest korda elus igal orienteerumisstardil saada aeg alla 10 min/km – iga hobiorienteeruja suur unistus TÄIDETUD!

LÕPETUSEKS – esitan ploogimis-väljakutse! Martti-Kaido-Priit-Kadri-Aivar! Tahan lugeda jutte teemadel a la ’Miks me Haapsalus saime ainult 23. koha, kui porruavalikkus ootas meilt võitu!’ või ’Miks mu läti keele oskus võiks olla vähemalt nii hea, et mitte peaaegu iga kord saada 8h trahvi’ või ’Supereliit seljatas ausas võistluses tavaeliidi – mis oli meie saladus?’ Ma saan aru, et tuhandetes Tartu saunades on need teemad juba läbi hekseldatud, aga MINA TAHAN KA TEADA. Kui postitused siia ei ilmu, siis tuleb teha ülekanne! Hop-hopp! Suled kätte!

Jõelähtme Xdream, seiklusporr, A-rada 23. koht

Koosseis: Kristjan Karabelnik, Mihkel Reimaa, Antti Roose

Antti leidsime jälle foorumist. See, et ta Riivo isa on selgus alles siis, kui ta spetsiifiliselt Riivot saabumisega seoses nimetas, muidu kahte asja pea kokku panna ei osanud.

Enne starti soovisin mina kohe vältida oma eelmise kahe võistluse tiimisisest DISSONANTSI. Jagasime siis ülesandeid – mina pidin lugema legendi, Antti-Kristjan kaarti ning vigu vältima – kui tuleb vigu, siis tõmmata tempot allapoole. Stardiülesande ajal kaardi lugemine jäi Kristjanile, tal hakkas ruttu igav, sest mingeid tillikaid polnud planeeritud. Pilvelõhkuja puslet olin ma tegelikult korra elus lahendanud, aga trikke ja nippe ei mäletanud. Suht jõuga surusime ennast sellest lõpuks läbi. Ise oleks eelistanud Läti meetodit, et erinevatel tiimidel on erinev pusle ning vastavalt „vastusele“ pead metsas hiljem mingis valikus võtma just sinu vastusega nummerdatud punni. Isegi need kaheksa kordiori oleks võinud olla jagatud vastavalt õigele „vastusele“.

Jooks – kas siin keegi üldse jagas võistluse ajal ära, et põhjasuund ei olnud kaardil vertikaalis, nagu „Etsi blogi“ väidab? See teeb olukorra natuke sitemaks, muidu mõtled küll, et okei objekte oli kaardile suht suvalt pandud, aga tubli seiklusporrlane läbib ju suunaga. Siit mingi „lesson learned“ formuleerida kaartide usaldamatuse kohta tundub natuke liiga kõrgelennuline.  Tagantjärgi teiste muljetest tundub, et ega me kindlasti ei olnud kõige hiiglaslikum veategija selles esimeses metsas – paistab, et siis kui me pärast uisku kord liikuma saime, siis etapiti oleme olnud põhiliselt samadel kohtadel, kuhu me lõpuks platseerusime – 15. ja 25. vahel. Aga pulss püsis ka terve võistluse jooksul kenasti kollases!

KP4 panime paremalt mööda ja tegime seetõttu ca 3-4 minti paunakese – see tundus sel hetkel kui maailma lõpp, sest me pidime ju raja VIGADETA LÄBIMA. KP5 vaatamata umbes 20 minutile veale oli meie jaoks fucking lucky, sest vähe meetreid oli puudu, et punnist edelas kraavile kinni liikudes oleks me läbi jooksnud sellest kitsast prigust kraaviotste vahel. Me ei saanud üldse aru, et kuidas me küll KP5 suunas liikudes sellest teest üle saime tulla. Seda „teed“ pidi KP6 joostes tundus see juba täitsa arusaadav viga! Sel etapil oli meil potentsiaali täitsa veata punni minna, aga olukord oli jälle nii, et Antti tahtis sinna, kuhu massid ja loha ning Kristjan sinna, kuhu kompass. Sellegipoolest etapilt 4. aeg. Nüüdseks olime vähemalt tagasi inimeste seas, kellega saime KP7 juures tõelise õppetunni massipsühhoosist – kogu see 20-pealine kari lihtsalt liikus piki raba koguaeg koos ja koguaeg valesti, kuni peale järvest lõuna pool tehtud paunakest ühiselt KP leiti. Siin jälle Cris tahtis juba varem punni peale lõigata, aga teised ju ei läinud :) Eelmise etapi järel oli küll Kristjani kommentaar, et üks liige peab koguaeg teisi jälgima, aga siin võssis oleks pigem pidanud seda mitte tegema. KP8 eel kaardilt puuduv SUUR TEE juba saatis märgi, et see kaart on mingi suht suvaline kompositsioon. Siia liikumine läks meil õnneks kenasti, kui välja arvata 1-2 herilasenõela, mille meist igaüks teelt rappa keerates kanni sai. Tagasi kimasime sedasama puuduvat teed pidi kuni KP5-ni välja, siis tuli ise hakkama saada, sest põhjapoole edasi viiv teejupp lõppes varsti ära. Mõte oli liikuda suunaga samma lageda nurka, kust me tunnike tagasi KP5 peale liikumist alustasime, aga kuidagi sattusime rämevõssidesse ja tegime lagedal ka veel tiirukese. Siin etapil hakkas mu suureks üllatuseks vasak põlv joostes valu tegema – seda ma kohe absull ei oodanud, kere on sel aastal nii reliable olnud. Liipasin lõpuni välja ja lootsin, et ühe ibuka abil raibe kanuus rahuneb.

Kanuu kohta rääkis Kristjan peale stardis legendi lugemist, et tuleb Aidu-2. Ma terve jooksu mõtlesin südame värisedes nendele lõpututele kiltidele, mis kanuud öises karjääris õlal kandma peab. Õnneks see polnud päris nii – ainukesed sarnased jooned olid kanuu kui sõiduvahend, vesi kui kandev jõud ja karjäärikanalid sõidukohaks. Muutus oli ka Kristjani tüürimisoskustes – liikusime nimelt imeliselt! Antti kui tuntud kibe jalg oli jooksja-ronija-punnivõtja. KP12 olime jälle õnnega koos, sest olime võtnud vale raja KP, punnist eemale sõitnud ja siis kahtlema kukkunud, et kas oli ikka õige plönn. Samal ajal käis aga võetud KP-s suur kisamine KP-numbri teemal ja saime ilma uuesti punni minemata õige mäe suunas aerutada. Nagu kombeks saanud, ei teadnud mina jälle kaardist midagi ja lihtsalt aerutasin, kuni Antti välja viskasime, et ta saaks võtta KP15 ja siis jala sirgeks lasta ja KP16 joosta. Nüüd vaatan, et päris pikk ring oli joosta! Igatahes paatlesime KP16’sse. Ootasime. Võrdlustiimi eriti ei olnud, tulid-läksid porrunaised kolmekesi, tuli metsast medisoft-porru Rain ja nad läksid, tulid Ilmäraeksimatud ja nad läksid... kõik muudkui tulid ja läksid, Anttit eikusagil. Kogu ülejäänud rada oli meil juba iga rajavaliku detailini paika pandud, juba hakkas igav ja KÜLM. Tegime paar kiiret 20 tõmbe kanuutiiru, ikka tühjus, ikka igav, ikka külm. Lõpuks Antti ikka tuli – rääkis, et oli esimesel katsel peaaegu KP16 välja tulnud, siis ikka tagasi lõuna poole kammima. „Etsi blogis“ kirjeldatakse ka natuke Antti liikumist, see omakorda ütleb, nagu Antti oleks juba punnist mööda jooksnud. Mine võta kinni. Tore oli see, et esimene pool oli võistlusliku meele nii ära nüristanud, et polnud nagu põhjust 45 minti ootamise pärast kurb või pahanegi olla – hea meel, et võssist väljas, punnid võetud, vigastused välditud. Vaikselt hakkas ainult uisu alguse kontrollaeg kummitama – Antti rääkis ka, et see tee, mida pidi ta ümber karjääri jooksis, polnud just eriti kiire rattatee olnud.
AGA - kanuu sitt – tõesti, kui punkte peab võtma üks liige, ei tohiks KP-s, kus kanuu ette tuleb näidata, teha kohustuslikuks kõikide liikmete üheaegne kohalolek või vähemalt tuleb seda paremini legendis kommunikeerida VÕI tehke sellest siis juba kohe kolme liikme punkt.
Igatahes kanuu lõpuks olime me kukkunud 40. kohale, selle hetke 23. kohal olev tiim oli meist 45 minutit eespool. Ahjah, KP16 huvitav „seik“ – vahetult enne meie lahkumist sai kohtunik vist telefonikõne ja hüüdis, et ega keegi teist ei ole Marek Nõmm? Nende võistkonna tee paistab, et katkes KP14’s. Huvitav, mis juhtus?

Uus jooks. Tähistatud lõik – suhteliselt kogu Jõelähtme etapi ägedaim maasikas – lihtsalt idee valguspostidest oli hea ning imeliselt hästi teostatud ja isegi kanuuga oli nende postide vahelt läbi sõitmine väga kosmiline kogemus. Aga KP20 puhul olime me küll vist ainukesed, kes viga tegid ja see tähendas, et me pidime seda väikest kiviste kallastega väina kokku kolm korda ületama. „Etsi“ tiim tõmbas meile siin punni imekiire läbimisega koti pähe. Jooksu KP-d olime Kristjaniga muude rajavalikute tegemise ajal ära jaganud – tema jõudis esimesena valida kõige lühema (B), mina kui teine kohalviibija valisin siis pealtnäha kõige lihtsama (A), Anttit rõõmustasime, et tema poolt mitte just palavalt armastatud aerofotokaardil peab tema kõige vastikuma punni ära tooma. Kokku pidime saama 21-22 vahelisel sillal. Mina jõuan kohale, seal veel paar tiimi sh kaks Ilmäraeksimatut. Kristjanit pole nähtud. Tuleb Kristjan, ootame. Tuleb Antti. Ilmakad ütlevad, et kui näeme nende meest KP22’s siis öelgu me palun, et teda oodatakse kokkulepitud kohtumiskohas. Ja voila! Nägimegi KP22’s nende leidmeest ja viisakalt suunasime teda tagasijooksule. See ei üllatanud! Aga igatahes heategu põhikonkurendi suhtes peaks küll ju issssanda õnnistava palge meie suunas keerama? Jooksu lõpuetappidel me tõesti üritasime kontrollaega jõudmise nimel pingtada, 17 minti rattaga 3,2km miks mitte? EI ÕNNESTUNUD! Mõlema rattapunniga tegime viga, lisaks polnud singel just eriti meeliülendav rattasõidukogemus. Teise punni minnes olime me vist ainukesed, kes suure tee peale ei läinud ja singli ilusti lõpuni trallisid. Aga vat siin meie vead sisuliselt lõppesid! KP16’s ma juba käisin rulliraja ülesehitust vaadates välja nurjatu idee, et jätame uisu vahele - me ei saa seal trahvi võttes kaotada rohkem kui 10 minutit. Ja me ei LÄINUDKI! Ja meie kanti uisukobad sõitsid KP28-29-30 lõiku kauem, kui 45 minti! Sellele, et mu lobitud idee hea oli, sain tagasisidet finišis, kus Kristjan kõiki neidsamu argumente kasutades Marttile meie uisu vahelejätmist põhjendas. Lisaks sellele, et 45 minti füüsilist pingutust oli tarvis vähem teha, pääsesime me kõiki järgnevaid alasid tegema selle jagu jahedamal ajal. Pisike jooks edasi-tagasi KP28’sse tegin ma kergelt süütunde tiibadel oma päeva parimat jooksutempot. (PS Uisu alguses kontrollaega ei rakendatud)

Nüüd hakkas minu koduväljaku eelise show – Jõelähtme o-kaart on korduvalt varem läbi orienteerutud nii rattaga kui jala; kõikide kaardil olevate radade sõidukõlblikkus imehästi teada; sisuliselt kõik teed siit kuni finišini kolm-neli korda viimase paari aasta jooksul läbi sõidetud.. ja sisuliselt viga ei tulnud siit lõpuni ühegi KP’ga. KP60 kammisime 3-4 minti valesid tippe, sealt finišini olid iga lohk, singel ja puu tuttav – meie valik oli 60-58-59-61. Kuna rajavalikud olime ära teinud öösel, tähendas see, et saime palju ringi sõita, mis päevasel ajal ei olnud vbl nii rentaabel, aga ei kurtnud – näiteks KP35 mitte prügila singleid pidi, vaid läbi Rebala küla asfalti pidi, KP36 samuti suure tee kaudu ringi – mõlemad ringid hea tempsiga. Arvestades teiste kogemusi, meil vedas siin koopapunnis jälle kuradi kõvasti – kohtuniku auto oli täpselt õige koopasuu all, koopas omakorda Indrek Mahla, kes näitas meile veel punni ära ka. Foto-KP oli varem paika pandud ja seal ta oligi, golf sisse esimese löögiga, järgmisel etapil ka kõik-kõik tuttav. Kristjan sai aetud ronima lubadusega, et saab pärast vorsti. Siis selgus aga, et mu vorsti sisaldav seljakott polnud enam golfist Linnamäele kaasa reisinud. „Nunuhh,“ mõtlesin ja ei hakanud tagasi sõitma – selle eest ju trahvi ei tehta, kui korraldajad su pagasit peavad finišisse tooma? Igatahes Kristjan ronis ja meie Anttiga vaatasime jälle võdisedes pealt ja uhkustasime, kui nuudlid meie biitsepsid on ja kuidas me küll seal kärvand oleks. Selle asemel oleks muidugi võinud hoopis juba joont pidi liikuma hakata :S Järgmiseks korraks siis jälle LESSON. Joonekas läks okeilt, tagasi kuskil jooksma ei pidanud, tagumist koridori kammisime laialt mõlemat serva pidi. Koduteel õnnestus meil punnid nii kätte saada, et kogu rõveduses seda kaldapealset võssi meist keegi ei läbinud – polnud vist lihtsalt ühtegi selget KP-objekti..
EDASI! Omaarust olin küll ümbruskonna rattaga liigutavate teede tundmise kunn, aga raisk seda ei mäletanud, et Jägala juga sai rattaga ületada! Aga siia läks ehk max 5 minti, sest ringi oli ka hea sõita. Ja siis oligi finiš. Saime teada, et pusle oli õige ja KP29 eest 45 minti trahvi ja hetkel lõpetanutest 23. koht. Nii uskumatu kui see ka pole, tuli jägmise 45 minuti jooksul finišisse ainult 1 tiim ning sellelgi trahve kogutud, niet meie trahv ei kukutanud meid kohtagi!

Teiste võistlusjärgsed muljed olid seekord napimad, kui Aidu järel:
Antti – „emotsioon positiivne! ei ole seikluspohmakat ega üledoosi. tänud et seniolevatest ajalooliselt raskemaile ikstriimile seiklema võtsite, ülemääraselt ei seganud, küllap. ja mihkli taktikaliselt ülbe mitteuisutamise otsus tõi pöörde võistluse kvaliteeti ja isegi harjukeskmise tulemuse“
Kristjan – „Jällegi on tundub kogu etapp tagantvaates palju lahedam kui seal võssis rabeledes. Ma ei tea, kas ainult minu jaoks, aga meil oleks olnud nagu 2 erinevat seiklust - enne rulli ja pärast rulli. Pärast rulli olime stabiilne 20. koha tiim, enne aga pigem 50+“
Paistab, et mõlemad jõudsid ühes tükis Tartusse.

Tarkuse- ja muud terad:
* Lesson learned: kui oled parasjagu punni kammimas ja sadade meetrite raadiuses pole ühtegi kindlat objekti ning äkki näed mingit tüüpi kompass käes sihikindlalt asimuudiga liikumas, võib arvata et KP on kuskil vastassuunas tema liikumisele, sest mitte kuradist mujalt ei oleks tal lihtsalt asimuudiga võimalik KP läheduses liikuda.
* Öine b-rada paistab olevat ka ikka päris räme. Varemgi on juhtunud, et B-rada läbib pimedas kohti, kus A-rada hiljem valgeski „sajatab“ – näiteks Väätsa pokuporno, kus tuli 10x Pärnu jõge ületada ja elektrikarjusega flirtida ning nüüd Linnamäe joon-o. Ma ei teagi, kumb rada seekord lühikese tiku tõmbas. Paistab, et B, sest kui nende võtja ajale lisada veel ca 1,5h tegemata rabajooksu eest, siis tuleb juba peaaegu A-raja võitja aeg kokku!
* Eesmärgid? Mina tahtsin võita Ilmäraeksimatuid – TEHTUD! Antti tahtis võita Cyberneticat – TEHTUD! Kristjan tahtis võita Ilmäraeksimatuid – TEHTUD!
* Haapsalu etapp eriti ei eruta, arvestades ka ühisstarti koos B-rajaga. Eks näis.
* Legendi oleks ma võinud ikkagi rohkem lugeda :) Näiteks jäi välja lugemata, et kanuu ja jooksu vaheline vahetusala oli 1 liikme KP.
* Vasak põlv veel longab, aga usun et 16. augustiks on terve – seega järgmise kirjatükina kirjutan porrudele meili üleskutsega osaleda 16.08 Riia Xrace etapil. Kui Tallinna suunalt on ka inimesi, kes osalemisest huvitatud on, siis võtkem ühendust – ehk saame ekipaaže ja tiime kompunnida?

EDIT: aa, ja rattas sõitsime me isegi aeg-ajalt rongi! Ma pole aastaid rattas rongi sõitnud, tunne oli nagu seiklusporru parimatel päevadel. *rahulolu*

Läti MTBO MV Valmieras

Panen lühidalt kirja oma mõtted võistlusest, kus juhtumisi ise ka õnnestus stardis olla ja seejuures ootamatult edukalt.

Millalgi mai keskel, peale Estonian Cupi Tallinna (Kõrvemaa) etappi, tegin otsuse, et sel aastal tuleks mõned MTBO võistlused ka plaani lisada. Hooaja alguses enne Kõrvemaad mul polnud füüsilisest seisust aimugi teiste ratturitega võrreldes ja tegin lihtsa plaani:
- koht >200 tähendab sel hooajal pigem rohkem multisporti kui MTBO-d
- koht <200 tähendab et panen ennast varasemast rohkem MTBO-s proovile
Tulemuseks oli 156.koht tagant startides ja asi selge. Eelmise hooaja parim ~350 koht veenvalt ületatud. MTBO koondislastest oli stardis Roose (-15min), Nestor (-3min) ja Aibast (+4min). Just Aibastiga võrdlus huvitas mind eelkõige. Ühesõnaga, häbisse ei tohiks enam jääda.

Eesti MTBO kalendris valitseb paraku tühjus. Lõuna-Eestis sisuliselt vaid Kobrase päevakud, mis ei meeldi mulle kahel põhjusel: tava-O kaart ja punktid metsas (MTBO-s on KP-d radadel ning punktid tuleb läbida rattaga). OK Nõmme teeb Tallinnas tänuväärt tööd ja igal nädalal on õigetes tingimustes võimalik harjutada. Ainuke miinus on jalgsiorienteerujad ja sugugi mitte nende süül. Lihtsalt jooksja ja ratturi kiirused võivad erineda 2-3x ning väike hirm on minul igatahes sees. Seetõttu olen mõned korrad Tallinnas ka käinud proovimas. Aga 'päris' MTBO võistlusi Eestis sisuliselt enne augustit pole, seega võtsin ette Läti kalendri, kus olukord palju parem. 10-etapiline karikavõistlus aprillist juulini. Peale jaani sai osaletud KAPA3 raames toimunud 2-päevasel MTBO võistlusel. Tavaraja 6.koht tuli suurte hooletusvigadega. Etappide analüüs näitas, et midagi väga hullu polegi. Lihtsalt ebaühtlane, mis on algaja kohta täiesti normaalne. Järgmiseks päevaks sai juba mõned järeldused tehtud ning tasuks 3.koht lühirajal. Kaotus Margus Hallikule üsna suur, aga teistega täitsa ok. Mingid etapid õnnestus läbida ka koos kinnipüütud konkurentidega ja see 'andmine' oli omaette uus kogemus. Nädalavahetuse lõppedes oli selge peamine murekoht - sujuv kaardilugemine. Füüsis oli ok, aga palju kaardilugemispeatusi, liiga pikad otsuste tegemised etapivalikutel jne. See tõmbas ka avg. pulsi alla (tava 154 ja lühi 155), mis näitab, et reservi on. Aga mot oli üleval ja uus plaan osaleda Läti MV-l Valmieras. Kuna võistlus oli ka Eesti ja Läti koondise MM katsevõistlus, siis oli oodata tugevat konkurentsi. Vahepealsel ajal tegelesin pisut ka spetsiifiliste kaardilugemisharjutustega, millest lootsin abi.

Valmieras siis kõigepealt sprint ja järgmine päev lühirada. Sprint oli distantsina mulle esmakordne kogemus. 5,2km ja 17 KP-d tuli ülikiirelt, raske oli hinnata rajal kas kiirus on piisav. Punktid olid üsna tihedalt ja puhkehetki vähe. Avg. pulss 162 näitab, et liikusin üsna piiril, niisama vahtimist ka väga vähe. Samas enesetunne rajal oli normaalne, ei midagi hullu. Tagantjärgi hinnates oli üheks kõrge pulsi põhjuseks see, et ei teinud enne võistlust piisavalt intensiivset trenni. Organism polnud päris valmis. Kaardiharjutustest oli kasu eriti otsuste kiiruse tõstmise näol. Kokku siis 4.koht, eestlastest 2. ja kaotus Margus Hallikule alla 2 minuti. Vigu lugesin kokku umbes minuti jagu. Esimese sprindi kohta rahul igatahes..
https://www.dropbox.com/s/gbm4oitxbvvodkr/splits.htm

Lühiraja eesmärgid:
füüsise plaan lihtne - alustan sprindi tempoga ja vaatab mis juhtub (sest sprint tühjaks ei pigistanud)
o-tehnika eesmärk - teha kiirelt õiged otsused ja leida rajal kohti, kus on võimalik keerukaid etape ette lugeda.
No stress. Koondise katsekad on teisejärguline teema. Mina tahan saada iga võistlusega paremaks..
11,4km 27KP-d
Start-1 (5 etapialeg, +7sek): Minut enne starti kaart ette ja ruttu planeerima. Jõudsin umbes 4-5 KP-ni ja siis tuld. Enne esimest KP-d oli eilsest tuttav sillaületus. Teel sinna mitmed hargnemised, aga kõhutunne oli õige. Riivo alustas endale omaselt ülikiirelt ja läks liidriks.
1-2 (3, +19s) Alternatiive polnud, hoogu pidurdasid liivased lõigud
2-3 (2, +1s) Juba stardis tehtud valik. Kaardiga klapp juba hea, aga hakkasin pisut vara ootama.
3-4 (17, +20s) Rajavalik oli varasemalt olemas, aga jätsin hooletusse KP-s väljasõidu. Liini all oli ühtlaselt liivane segadus. Ei raatsinud liivas seisma jääda, et välja lugeda ja liikusin 10-15m läbi liiva diagonaalis liinialusega (mälu järgi mööda punast joont) enne kui sain lõpuks kõvale pinnasele.
4-5 (12, +9s) Kett hüppas mitu korda esimesel hammakal juurikate tõttu, seetõttu tagasihoidlik koht. Ettevaatlikult, pole mõtet ketti puruks sõita.
5-6 (6, +17s) Tuttav tagasitee. Lugesin ette 2 järgmist etappi, ja seetõttu kaotasin pisut hoogu  liivastel lõikudel.
6-7 (3, +5s) Ettelugemise viljad
7-8 (2, +1s) Ettelugemise viljad. Üks otsustavamaid etappe üldse sel rajal, kus 3 peamist valikut. Paljud läksid paremalt ja tegid liiga suure ringi (M.Hallik +20s). Alar Viitmaa vasakpoolne kaar alguse kannatas veel rohkem, enam kui minuti.
8-9 (1) Temposõit koos ettelugemisega. Põhimõtteliselt lugesin 14-sse ja sain aru, et edasi pole küll mõtet, sest lugemiseks sobivaid kohti on veel mitmeid:) Paljud läksid KP-st välja vasakut kaart mööda ja kaotasid seetõttu.
9-10 (1) Teevalik paremalt, et näha järgmist teevalikut. KP-st hooga peaaegu mööda, sest KP tuli ootamatult kiiresti.
10-11 (20, +35s) Ülikiire tuttav väljasõit, aga ei näinud KP-d. Täpselt KP kõrval vaatasin ette, seal oli rattur, kes osutus tegelikult kohtunikuks. Segadus, pilk seljataha ja ~50m tagasi KP. Pisut peidus ka.
11-12 (7, +13s) enne KP-d raskem ebatasane lõik kus esimest korda andsin tempos vast liialt järele.
12-13 (2, +6s) Temposõit. Enne KP-d jälle raskem lõik traktorijälgedes. Pulss tõuseb ja esimesed väsimusilmingud.
13-14 (4, +9s) KP-st püsti välja kiirendades käib pulss üsna kõrgel ära. Hoog sees on viimane hetk lühietappide ettelugemiseks. Kõik on selge kuni 18-ni, va 16KP täpitamised. Enne KP-d hoog maha, näen ära 17KP (paljud sõitsid seda võtma) ja õigest teeotsast sisse.
14-15 (7, +4s) Liivane downhill. Enne teeotsa hoog maha ja väikse kõhklusega siiski õigesti.
15-16 (2, +3s) Järjekordne võtmeetapp. Paljud sattusid segadusse, mina samuti. Ei suutnud hoo pealt kribu reljeefi välja lugeda. Liikusin mööda vasakut teed KP-st välja lootes leida parem haru. Kui seda ei tulnud, siis jooksin mööda orvandit edasi, mäest üles ja ootasin, et KP vahib vastu. Aga ei. Jätkasin õiges suunas ja lõpuks nägin KP-d täitsa liivase nõlva alla. Jooksu etapil ca 50-60m. Jooks mulle ei istu.
16-17 (3, +3s) Raske etapp. Algas 30m liivase tõusujooksuga. Siis rattale ja suure pressimisega hoog sisse enne järsemat lõiku. Kaotus Paul Nestorile (silma järgi minust 30+ kg kergem) kõigest 3seki, aga pulss käis täitsa piirajasse ja KP-s jalg 'tudises'.
17-18 (2, +2s) Olin üsna punases ja pilt kergelt ujus, aga etapivalik õnneks mälus enne olemas.
18-19 (12, +24s) Vale teevalik. Ei näinud oja paremalt sõites. See tähendas jälle ca 30-40 jooksu. Nägin vasakut teevalikut, aga kartsin reljeefi. Viitmaa pani otse joostes ja tegi kõigile pikalt.
19-20 (5, +5s) Ikka punases. Lõpuosa teeots oli eilsest tuttav ja teadsin, et tuleb tõus ja vaja kõvasti pressida. Õnneks alguses allamäge lõigul pisut taastusin.
20-21 (2, +3s) Eilsest tuttavad kohad, sh väike lõikamine. Kaarti suurt ei pidanud vaatama.
21-22 (3, +6s) Alguses jooksutõus + liivas hoog sisse vaja saada. Ilmselt raskeim koht rajal minu jaoks.
22-23 (4, +5s) Viimaks ometi võimalus pisut taastuda allamäge asfaldil. Pulss kukub kolinal 169->150. Super. Kasutan tasasel pinnal võimalust ja loen etapid lõpuni välja.
23-24 (5, +3s) Sisaldab 5sek kukkumist väikse hooga viimases kurvis (juurikas)
24-25 (1) Rajad kaardil ja maastikul kohati ei klapi, aga hoian kiirust ja suunda. Tean kust suunast KP tähist võiks oodata. Väikse kaarega kõik sujub.
25-26 (1) Hooga suurele teele, pudi ei hakka välja lugema. Siis silmad lahti.
26-27 (1) Finishiadrenaliin. Paljud läksid vasakult ja kaotasid ümberpööramisega aega.
27-Fin (8, +3s) OK

Kerge hämming tulemusi lugedes. Rajameister plaanis 50min aega, järelikult peab hea koht tulema lõpuks. Kokku siis 1. koht ajaga 45:13, 2min edu.

https://www.dropbox.com/s/1rw5oxk7bi14v11/splits-1.htm
https://www.endomondo.com/workouts/372434424/10158718
http://www.ltv.lv/lv/raksts/14.07.2014-veloorienteshanas.id32367 TV-klipp lühi päevast

Nüüd siis kogun Xdreamiks jõudu. Peamiselt Vooremäel rattaga ja jalad on tõesti head. Jooksuvorm selgub ilmselt alles Jõelähtmel :)

Xrace, Daugavpils, 5.07.2014 – seiklusporr supereliit

Koosseis: Aivar Jõgiaas, Mihkel Reimaa, Sander Mirme
„seiklusporr supereliit“ oli meie neljast tiiminimest kahtlemata üks parimaid, sest korraldajad pidasid just meid ja seiklusporr supernaisi nii tähtsaks, et andsid GPS-i kaasa. GPS-i jälg jääb kahjuks peale esimest võistluskeskuse läbimist poolikuks:
http://sports.seko.lv/?h=281e0c

Reisi planeerimise osas olin ma positiivselt üllatunud, kui paljud olid laulupeo nädalavahetusel
kahe käega tulijad. Kokku saime neli võistkonda. Martti võidetud tasuta Opelit meile bussi näol ei suudetud orgunnida, aga paari ärakukkuja asemel lisandusid Ilmäraeksimatud oma bussiga, seega saime 12 inimest 12 rattaga rõõmsalt kahe sõidukiga Lätti liigutada.

Rada:
Kolonnis starti. Mingi hetk hakkas metsas keegi tongi paugutama ja sinna tuli kaartide järele joosta.
Ma imestasin, et miks stardis keegi eriti liikuma ei hakanud, et mis teil lätlastel viga on, planeerite terve raja ette ära vä? Hiljem selgus, et B-rajal algas asi jalkatiimi komplekteerimisega ja see tõesti võis päris kaua võtta.
Start rattaga - kohe alguses löödi lahku. Esimene ülesanne oli koguda vastavalt KP väärtusele 10 punkti kahest KP-rühmast kahel pool raudteed, arvestades omakorda mitu inimest iga KP-d läbima peab (see arv oli legendis kirjas) . Esimesest poolest võtsin mina 52c, Sander 51, Aivar sõitis koos minuga. 101 saime kokku, andsin Aivari Sandrile üle, nemad läksid koos võtma 102, mina koos supernaiste Kadriga sõitsime otse SF4.

Seal hakkasime nuputama, kuidas teha jooks+süst (või oli see kajak?) etappi (Kaardid 1 ja 3). Kuna korraga lubati paati vaid kaks inimest ning iga võistkonna liige pidi võtma vähemalt 1 punkti nii maalt kui merelt, siis sai tehtud plaan et üksik jooksja toob ära tagumised KP-d, samas kui paat kammib järve läbi ja jätab kõige lähema punkti jooksmas käinule võtmiseks. Siin jäi igatahes paari kiiresti tehtud otsuse tõttu ratsimisruumi päris palju. Igatahes mina Sandriga süsta, mina istun jalaruumi tõttu taha. Elu sees pole süstas istunud, nats aega liigume, siis Sander ülteb et kuule sa võiks tüürida ka.. um, süstas peab vä? Pidi jah, kohti enam vahetada ei saanud, siis tuli sellega kuidagi hakkama saada ja loogikale sain isegi pihta – vbl õppisin ma sellest kogemusest midagi ka kanuu tüürimise tarbeks. Igatahes kui oli vaja paremale keerata siis tuli mõla panna vette vastu süsta paremat seina ja voila, keeraski nina paremale - tundus, et füüsika nõustus sellega. Nii ma pidingi endale kõvasti ütlema kuhupoole me keerama peame, et siis vastavalt sellele käituma – vahest läks ikka sassi. Gepsu pealt vaadates liikusime me samas ikka väga sirgeid jooni pidi :P Huvitav oli see, et kunagi ei pidanud ma korrigeerima kaks korda järjest ühele poole, alati olid vasak ja parem vaheldumisi. Ma usun et ma eriti tõmbamistööd siin ülesandes ei teinud, rohkem solberdasin niisama kui just parasjagu „tüürida“ polnud vaja. Igatahes seiklusporr 4 ei närinud siin läbi, et iga liige peab mõlemast osast midagi võtma ja nemad tõusid siin väga kiirelt liidrite hulka :)

Maa peale jõudmise järel sõitis Sander metsast saabunud Aivariga ühte punkti ära tooma. Tagantjärele räägiti, et oleks võinud üksiku järvepunni järele saata ühes paadis hoopis Aivari ja Eleri - ilge kokkuhoid, ilge koostöö etalon! Igatahes, sai nõnda. Metsas tegime Kadriga jälle kiire ringi ning siis tagasi järgmist ülesannet kokku panema – sisuliselt oli tegemist rattast ja jooksust koosneva valikuga, kus tuli punktid valikusse võtta kindla süsteemi järgi ja KP numbrite lisatähtede abil kokku saada nö jalkatiim – 1 treener, 1 väravavaht, 3-5 kaitsjat, 3-5 keskvälja djuudi ja vist 1-3 ründajat. Vaatasime lõpuks variandi, mis saatis meid kõiki jooksupunne võtma ja enne seda rattaga läbimiseks võimalikult sõidusõbralik variant. Siin läks kõik suht hästi – üldreegel iga rattapunniga oli, et meie kimasime eest, tegime punnile lähenemisel vea ja siis said supernaised meid jälle kätte. Jooksus jätkus sama, viimase punniga saime veidi pikema vahe sisse – siin hakkas Aivar juba hoiatama, et tempo pigistab temast vaikselt elu välja. Rattakas 133 oli äge – järvepunkt keset järve, tross viis sisse. Punn oli muidu vist normaalselt trossi küljes, aga siis kui seal kuus vaimustusest kiljuvat eestlast ja mõni lätlane küljes rippus, siis vajus jaam ikka päris sügavale vee alla ja sinna SI-d sokutada suht keeruline.
Kui karjääri ümber ring joostud tuli võtta 1 KP ning pärast seda joonorienteerumist kindlusse. Joone pealt tuli leida fotodel olevad objektid ja üles märkida nende järjestus joonel. Hiljem tuli samas järjekorras võtta KP-d kindluses. Kindlus oli üks haige koht – vana „garnison“ korralike bastionidega, kenasti kasarmuid täis ning vene ajal oli sinna juurde surutud paar 5-kordset hruštšovkat. Sisuliselt 90% maju olid lagunenud, aga teed olid täiesti imeliseks ehitatud – terve linnaosa oli täis bussipeatusi, igal ristmikul olid peatee märgid, sillutis oli täiuslik, lambid MOODSAD. Aga majad kõik täiesti perses. Ma ei tea, mis plaanid daugavpilslastel selle rajooniga on. Igatahes sinna tahaks veel minna, enne kui sinna Tiskres ehitatakse.

Kui jooksupunnid käes, ütles legend, et sellest hetkest kui SF-out punkti võtame ei tohi me järgmise vahetusala SF-outi poole tunni jooksul võtta. Kahe vahele oli järjekordne viktoriin pandud – kaardil olevates punktides tuli igas objektis küsimusele vastata – a la mitu kahurikuuli on kahuri kõrval; mis aastal mingi maja ehitati; mitu lampi on maja ukse kõrval. Siit koguti kokku numbrid, mis in a true latvian style tuli siis kirjutada valemiruudustikku. Sealt sai kokku arvutada nurgad, mis tuli võtta kaardil erinevatest vahetusaladest, tõmmata kolm sirget ja järgmine lisaülesanne pidi olema nende lõikumispunktis. Enne, kui sinna suunduti, mindi võistluskeskusest läbi – saime lambistiku ja muu üleliigse pasa maha jätta ja mugida korraldajate toitlustuspunktis saia.

Joonte ristamine meil just eriti filigraanselt ei õnnestunud. Esimene kord jõudsime tühja kohta, mõõtsime ümber saime uue koha, jälle vale – vahepeal käisime läbi kõik silmapiiril paistvad objektid, kust otsast laskumine vms võiks lisaülesanne olla. Lõpuks tiirutamise peale ka suht komistasime moto-staadioni otsa, kus oligi lisaülesanne. Maailma kõige KÕIGE mõttetum lisaülesanne läbi aegade – statal tuli rattaga sõita üks tiir, kiireim sai hiljem eriauhinna. YAY! Edasi oli siit 76 ning siis tuli neljast KP-st valida teel järgmisesst alasse (SF7) valida kaks niimoodi, et tagasiteel ülejärgmisesse alasse võtad ülejäänud kaks. Kahjuks ei pannud tähele, et KP76 oli ka palju täpsema Kaart 3 peal. Kuidas selliseid asju tähele panna? Kuidas sellised asjad meeles püsiks? Igatahes sellega tegime jälle üleliigsed ca 3-4 minti viga. Kaks ratta-valikupunkti – ühega jälle viga, kusjuures sattusime mingitele teedele, mida kaardil ei olnudki, kuigi koguaeg olime nagu paigas. See tähendas jälle kildist lisatiiru.

SF7 oli kauaoodatud Daugava ületamine. Vesi absull ei kutsunud, aga sees oli TORE! Esimene pool hoidis ristkurssi päris hästi, aeg-ajalt avastasid isegi et jalad ulatuvad põhja. Teine pool oli juba teine tera – vool hakkas kõigest hoolimata allavoolu vedama. Niimoodi tahaks kunagi puhkust veeta! Viskad asjad veekindlasse kotti ja mudku seilad allajõge.
Teisel pool jõge oli cool kinni kasvanud karjäärimaastik, aga ei mina ega Aivar polnud enam eriti säravad jooksjad, samas liikmistempo oli suht sama, mis teistel meiega samal ajal trekkivatel tiimidel. Sander kadus vahepeal nii eest ära, et tuli topelt kaarti lugeda, et tagapool ka teaks kuhu minek. See oli ANNOYING. Sealt alates mul enam eriti tuju ei olnud ja ainuke huvi oli, et me kontrollaega jõuaks.

Järgmine ülesanne oli läbi Kaart 7-le kantud etapid nii, et läbitud saab ükskõik mis pidi 8 etappi ja 9 KP’d. Meil oli kiire, ma tahtsin otse finišisse, Sander koostas meile ikka pisikese tiiru. Siin nägime veel isegi etappi lõpetavat seiklusporr 4 ja meiega sarnaselt ühendatud varianti tegevaid supernaisi – nemad kaotasimegi me lisaülesannet otsides.

Siit ära kaks punni olid puhtad lätid. Teerist? Loomulikult teeristis oleva puuriida taga! Teerist? Loomulikult truubis! Lõpp oli juba rattaga tõmbamine läbi pühapäevahommikuse (päris tiheda) kesklinna liikluse. Andsime trammile teed, seisime punase taga, aga IKKAGI jõudsime kontrollaega.

Protokollist paistab et trahvi oleme ikka saanud ka ühe mittetöötava süstapunni eest ka – juhend käskis küll helistada, kui mõni punn ei tööta. Me mõtlesime, et küll keegi helistab ja siis me ka trahvi ei saa, aga ju siis läti reegel – pannakse kirja need, kes helistasid! Aga noh, jamama ei viitsi hakata.

Kojusõit oli lõbus. Käisime Aluksne järves ujumas ja puha – vesi oli rämmekülmem, kui kõik see, mis me öösel kogesime.

Järgmine xrace etapp on 16. augustil Riias – veel pole 100% kindel, kas päevane v öine, nende lehel oli veel vahetult enne Daugavpilsi küsitlus üleval. Põhiküsimus paistab olevat, et kas Riia festivali raames toimuvat ilutulestikku tahame me vaadata raja olles või pärast lõpetamist. Sedapsi. Samal ajal on muidu ka 48h Saaremaal. Ma arvan, et kui ma kunagi valikut tegema hakkan, siis olen pigem Team Riia. Aga eks näis. Sarnasel teemal – just täna saime Kristjaniga (vist) kolmanda liikme oma kuulutuse peale, mis rahuldus 21. kohaga. See 21. koht oleks by far mu parim öise xdreami koht, aga keegi ei tea seda.

Lessons learned:
Öistel etappidel lamp kiivri külge korraldada – ma tulin KP133 meie kuuese kamba hulgast esimesena järvest välja ja selleks ajaks, kui ma endal juhtmed-lambid-koti-särgid-numbrid olin paika sättinud, olid kõik juba poolel teel järgmisse punkti. Suht pohhui on ju, kui öisel etapil kiiver alati jooksuetapil peas on? Siis veel, kui kaardil näed punkti, mida sa sel etapil kasutama ei pea - vaata juba ette ära, kus seda vaja läheb, siis ehk jääb meelde uuesti tulles paremat kaarti vaadata, Üldse võiks suure mõõtkavaga kaartide asukoha rajal juba alguses paika panna, need võivad mõnikord täiesti üllatuslikult abiks tulla.
Läti reegel – kui lüüakse lahku, ei pea koos läbima ka neid punkte, mille peab võtma mitu inimest! Ja loomulikult reegel nii vana, kui öö - öisel etapil kindla peale suurt teed pidi ringi etapid on üldiselt kiiremad.

Minimöla:
* Xrace tundub superäge vist ainult esimesel paaril-kolmel korral, siis hakkavad imelikkused veidike korduma ja novelty wears off. On vist ka mingid seiklussportlaste tüübid, kes sellist loteriielementi üldse ei kannata. Andreas vaatas meie kaarti ja näost peegeldus ainult vastikus :D Selles mõttes on kahju, et xdream ongi peale legendaarset Kärstna etappi teinud selge valiku suund-orienteerumise kasuks, kus toores jõud võidab absoluutselt iga kord.
* Mul on kokkuvõttes kahju kõikidest meie vigadest. Arvestades, et Sandril oli ilge loom sees, aga jalg haige, siis oli ta meist füüsiliselt nii palju üle, et minu ja Aivari liikumiskiiruse pealt kaarti lugedes ei oleks me tegelikult tohtinud koos liikudes üldse viga teha. Lätis meeldib mulle justnimelt OSALEDA - ise lugeda kaarti, ise osaleda otsuste tegemisel, aga kui temps üle jõu käib, siis seda muidugi ei tee.
* Hea meel on mul selle üle, et Sander meid viimasel jooksetapil ikka metsa ajas paarigi punkti võtma ja et me jõudsime finišisse 1,5 minti enne selle sulgemist.
* Mulle meeldis Manni professionaalne lähenemine – kuigi me tegime mõned rajavaliku otsused kahe tiimiga koos, oli tema eesmärk metsas mitte mõnus koostöö-buzz, aga ikka oma tiimiga maksimaalse tulemuse tegemine. Siis kui meie ikka kilkasime et „punn siin, porrud silgake kohale!“ või „luba ma aitan sul selle veealuse punni järele ulatuda“, siis nende poolt küll mingit a la ’oi te poisid, pöörasite vale teeotsa peale, tulge tagasi’ märkusi oodata ei tohtinud. Metsas tundus see kurb, finišis täiesti ainuõige.
* Kaardid (SPORTS) – ilma ingliskeelse legendita suhteliselt pooltühi klaas:
http://xrace.lv/lv/kartes/2014/daugavpils/
Uskumatu, et B- ja C-rada pidid ka seal karjääriümbruse metsas jooksma. Eestis minestaks C-raja kamp kohe ettepaneku peale mikroreljeefis punne kammida – ja nemad löödi veel lahku ka. Samamoodi tegi B-rada sisuliselt sama raja, mis meie v.a. eraldi väljasõit linnast itta koos jõe ületamistega. Eestis oleks iga etapp neil ära nuditud, aga siin said juhendi täie rangusega.
* odoka kaotasin ära, kuigi odokat polnud vajagi. RAISKAMINE
* SIS recovery joogipulber on imeline.
* Postituse proof-reading toimub hommikul - paistab, et küljendamine pole mu tugevaim külg

Finiš. „Pildistamine? Milleks pildistamine? Milleks alati see pildistamine?“ ütleb mu moll.

Mida teha selleks, et rattasõidult auhind saada?

Käisin laupäeval Rõuge rattamaratonil ja nüüd ma tean sellele küsimusele vastust. Kuna ma kade pole, siis jagan oma teadmisi teistega ka.

Ettevalmistus

Kõik algab ettevalmistusest. Oluline pidi olema eelmisel õhtul korralikult tankida. Sportlased tangivad tavaliselt pastat. Nagu praktika näitas, siis minu puhul toimis väga hästi ka variant, kui eelmisel õhtul kõht korralikul grill-lihast ja vorstist punni süüa ja mõõdukas koguses õlut peale juua.

Teine oluline samm pidi olema see, et tuleb korralikult välja puhata. Sellega kõige paremini just ei läinud, aga päris valge ka veel väljas polnud, kui koju jõudsin. Hommikul ei saanud igal juhul tükk aega aru, et kes kurivaim ja miks ometi selle kella laupäeva hommikuks karjuma pani...

Ma olen kuulnud, et sportlase moodi mehed räägivad, et enne sõitu tuleb sooja teha. Kuna enne starti käisin vähemalt 2 km kauguse metsas rattaga põiel, siis siia saan nüüd küll cheki panna. Koht stardikoridori esimeses otsas pidi ka olluline olema. Siia nüüd küll checki ei saa panna, sest siis kui mina kohta valima jõudsin selgus, et need kohad on juba läinud.

Sõit

Sõita tuleb ikka mõnuga. Kui stardipauk(seekord vist oli hoopis mingi vile) käis, siis proovisin teistele mitte väga jalgu jääda ja ootasin, millal mootor soojaks läheb. Umbes poole tunni pealt hakkas juba inimese tunne tekkima, aga väga pikalt see paraku ei kestnud, sest õige pea  hakkasid jalad krambiilmingiud andma. See tundus eriti veider, sest tavaliselt mul krampidega probleeme pole. Igal juhul võtsin siis tõusud rahulikmualt ja tarbisin ära kaasas olnud magneesiumi. Selleks, et mitte liiga vara finishisse jõuda tuleb vahepeal ikka korralikult kukkuda ka. Kuna prillidest enam suurt midagi läbi ei näinud, siis oskasin peale teist TP-d suusarajal suht korraliku kiiruse peal mingit suurt kivi tabada, mis mul lenksu käest ära lõi. Järgmine hetk olin rajal pikali ja tagant tuli hirmsa kolinaga mitu ratast selga. Seda, palju mehi minu kukkumine veel maha niitis ma kahjuks öelda ei oska, sest rattakuhi korjati muinu pealt kokku vist veel kiiremini, kui need sinna maha laotati. Üks kaasvõistleja siiski jäi natuke kauemaks ka, sest nägime ikka kahekesi päris jupp aega kurja vaeva, et minu ratta sarved tema esijooksust kätte saada. Kukkumine selgitas mulle kahte asja, millest ma siiani eriti aru polnud saanud. Esiteks on alati kuidagi veider olnud kuulata kommentaatorite juttu sellest, kuidas räägitakse kukkumise puhul rütmi kaotusest. Seekord tajusin seda väga selgelt ise. Arvan et oma 5 km läks enne kui jälle korralikult liikuma sain. Teine asi, mida ma siiani mõistnud polnud oli see, et miks kuradi pärst rahvas rattamaratonidel oma ratast keset teed parandama/lappima hakkab, kui kumm või kett läheb või siis kukkumine toimub. Püsti ajades ja rattaid lahti arutades ei tajunud mina aga üldse seda, et olen ise ka keset teed ja teistel jalus. Õnneks teine mees taipas öelda, et läheme eest ära. Finishisirged olen püüdnud sõita tavaliselt nii, et kohti ära ei anna. Rõuges nägin silmanurgast, et keegi tahab, et seekord asjad natuke teisiti läheksid. Üritasin juurde panna, aga kuna mulle jäid ette 2 lühikese maa sõitjat ja karbist välja saamiseks oleks pidanud tegema väga riskantse manöövri, siis otsustasin viimastel meetritel alla anda. Peale joone ületamist ei lastud aga korralikult hingegi tõmmata vaid pidin kohe meediastaariks hakkama. Pandi mikker nina alla ja mingi täiesti võõras mees astus ligi, teretas, õnnitles ning pakkus mulle autovõtmeid. Mina mõtlesin oma 160+ pulsiga veel, et täitsa sooda, et need pole ju üldse minu auto võtmed. Kui pulss alla läks, siis sain aru, et olin lõpetanud mingil kohal, millega kaasneb vabalt valitud nädalavahetusel vabalt valitud Opeli kasutusõigus.

Peale sõitu tegin traditsioonilise ujumise Liinjärves ja võtisn veel ka teist korda seda finishitõusu. Eriti tasemel oli seekord meditsiini telk, sest sellel ajal kui minu küünarnukki puhastati pakuti mulle ka ülihäid hapukurke. Toidusaba liikus ka väga kärmelt ja suurepärase hernesupi kõrvale sai veel kurki ;-)

Selline auhinna saamise juhend ja muljed siis seekord. Kes tahab Opeliga sõitma minna?

Aidu Xdream - seiklusporr mehed

Priit alustas minu ja Kaido moositamist Aidu Xdreami osas juba talvel ja seiklusporr mehed oligi seekord väljas kosseisus Kaido Hallik, Priit Poopuu ja Martti Mikk. Üritus ise toimus siis 31.05.2014 ja start anti Maidla mõisa eest.

Stardieelse minutiga jõudsime täpselt hajutused ära jagada. Priit sai B, Kaido A ja Martti C. Seekord alustasime tagumisest reast ja pundist läbi saamisega läks nõks aega. Kui vajutama sai hakata, siis olid liidrid juba mitusada meetrit ees.

Kuna minu teise punkti oli rajameister kenasti põõsasse pannud, siis sellest otsustasid liidrid aga mööda sõita ja mina võtsin selle esimesena. Kanali ületus ei läinud mul aga kõige paremini ja punt neelas mu uuesti alla. Vahetusala poole sõites laekus selja tagant Kaido ja seni kuni meie rattaid maha panime oli kohal ka Priit.

Kanuu kaarti vaadates oli minul kohe selge, et kiireim variant on kanuu 6-dasse punkti tassimine ja peale väikest jauramist läks Kaido jooksma/ujuma ja meie Priiduga võtsime kanuu selga ja asusime 6.da punkti poole teele.

Aega parajaks tegemas enne kanuu algust Foto: Meelis Toom

Kanuud tassides enamasti kõndisime, aga võimaluse korral üritasime ka joosta. Mina üritasin ka kaarti ette lugeda ja oskasin kaardi selle käigus kahel korral ära kaotada. Seega sai proovitud ära ka kanuuga kükitamine. 6.dasse punkti jõudsime esimestena ja jäime Kaidot ootama. Hoolimata sellest, et ootasime Kaidot üle 4 minuti ei suutnud me seda välja raalida, et kiireim tee tagasi on kanuu sama teed tagasi tassimine. Minu pettis ära see, et punktide ühendusjooned jooksid suhteliselt paralleelselt kanalitega ja tundus, et siin pole küll võimalik lõigata. Seega tassisime kanuu seitsmendasse ja sõitsime sealt finishisse, aga punktidesse 7-10 ei pidanud ju üldse kanuuga minema.... Loll on loll on loll ma ütlen. Kanuu 7-dasse tassimine ja lõppu sõitmine tähendas aga seda, et 6-da punkti liidrikohast sai kanuu lõpuks ~12 minutiline kaotus liidritele. Kanuu lõpetasime koos Vaudega.

Ratta selga istudes kostis Priidu suust kohe hädakisa, et rehv on tühi. Kiirelt balloon välja ja rehv täis. Siis selgus aga tõsiasi, et piim on rehvi seest otsa saanud(või hapuks läinud :-) ) ja auku see ära ei täitnud ja rehv susises edasi. Lasime vahtu ja lõime käsipumbaga rehvi täis ning asusime Vaudet jälitama(GPS-i logi järgi kulus siin 3,5 minutit). 13-da punkti(KP 73 rabasaar) poole sõites ütles Priit, et rehv läheb ikka pehmeks. Sõitsime Kaidoga Priidul eest ära ja käisime kiirelt saarepunktis ära ja pumpasime veel korra Priidu rehvi(1,5 minutit). 14-da punkti poole sõites sai Kaido raudtee ääres mingile suurele kivile pihta, mis tal lenksu käest ära lõi ja Kaido kukkus päris valusalt. Seni kuni Kaido ennast tee pealt kokku korjas jõudis järgi Priit, kes teatas, et ta sõidab juba velje peal ja ütles, et muud ei jää üle kui õhukumm sisse panna. Võtsime selle operatsiooni siis seal raudtee ääres ette. Kaido, kelle põlve peale tekkis sisuliselt hetkega umbes tikukoosi suurune ja tikutoosist paksem munakas, jahutas oma põlve samal ajal kõrval kraavis, kui meie Priiduga rehvi vahetasime. Esimene õhukumm, mille sisse panime ja ballooniga täis lasime jooksis õnnetuseks sama kiiresti tühjaks kui balloon ta täis oli lasnud. Oli teine küll väga korralikult toidukile ja kilekottide sisse ära pakitud, aga ilmselt ikkagi oli miskit pidi sadulakotis augu sisse hõõrunud. Kontrollisime igaks juhuks üle ka mantili, aga sealt midagi ei leidnud ja panime kiirelt teise õhukumm sisse, aga kuna balloonid olid otsas, siis teise rehvi lõime täis käsipumbaga. Teine õhukumm jäi õnneks pidama ja saime edasi liikuda. Aega kulus selle möllu peale aga tervelt 13 minutit. Seega puhtalt rehvijama peale läks meil 18 minutit kaduma :-(

Liikusime vaikselt 14.da punkti poole edasi ja Kaidol käskisime kohe häält teha, kui tunneb, et põlvega asjad hapud on. Kui mälu-O algusesse jõudes räägiti midagi 6-dast kohast, siis tekkis küll tahtmine küsida, et ega te midagi segi ei aja? Mina üritasin lihtsalt seda mälu-o kaarti meelde jätta ja Priit sirgeldas natuke seda mälu-o kaarti paberile ka ja asusime teele.

Mälu-O. Kaart peab ikka kaasas olema. Olgugi, et sealt midagi vaadata pole. Foto: Toomas Laur

Korra ikka vaidlesime ka mälu-o ülesandes, et kuhu edasi, sest mina olin ühe mäe ära unustanud :-) Kaido liikus ka täisa pädevalt arvestades seda, milline pilt peale kukkumist avanes.

Kaevanduse otsimise punktid kujunesid meie jaoks lihtsalt läbi jooksmiseks. Võrreldes läti seikluste punkti otsimistega oli see ikka väga, väga lihtne ülesanne. Läti puhul oleks tulnud sellest seina august läbi ronida, siis veel 2 korrust sügavamale minna, seejärel veel mingitest olematutest piludest x korda läbi pugeda ja siis oleks alles heal juhul punkti leidnud. Ja mingeid vihjeid poleks keegi kuskile kirjutanud.

Suusaradade otsimispunkt tuli ka suhteliselt valutult, kuigi päris otse punkti me ka ei sõitnud. Jooksus kasutasime 34-dasse punkti jõudmiseks seda rada, mis läks 37 punkti kõrvalt mööda. 34 punkti juures ragistasin taas mingis augus oma hüppeliigest, aga õnneks teip hoidis hullema ära. 36-da punktiga tegime minu initsiatiivil ~6 minutilise vea. Me ei ujunud 35-dast otse üle vaid jooksime nõks põhja ja siis ujusime üle. Paraku see nõks tähendas seda, et sattusime punktist põhjapoole ja tegime seal risus ühe ülearuse edasi tagasi otsa. Ujumised olid lahedad ja eraldi jooksus oli minul variant b ning ringi jooksmise asemel läksin sinna ka veel ujudes, mis tähendas muidugi seda, et tagasi jõudsin viimasena.

Ratas odaviskesse oli lihtne. Odaviskes põrutasin mina nõks üle ja tabasin 10-t. Juhendasin Kaidot, et ta väga kõvasti ei viskaks ja Kaido tabaski keskele. Priidul kästi seepeale lihtsalt oda alla visata :-)

Veel viimane hargnemine ja rattaid alasse pannes selgus peale liitmistehet, et raha lugemisega meil probleeme pole ja võisime finishi poole edasi liikuda. Viimasest punktist finishisse mineku osas Priit küll natuke protesteeris ujumise vastu, aga ega talle palju valukuvariante ei antud :-) Tõele au andes mina ujumisliigutusi tegema ei pidanudki vaid kõndisin sealt jõest lihtsalt läbi.

Kui finishis öeldi, et Salomon sai 45 minutit trahvi ja oleme ~8 minutiga Duncani järel neljandad, siis võttis küll natuke tatistama see rehvipurunemine. Küll oleks olnud magus Duncani lollused ära karistada... Väga tihti selliseid võimalusi just ei anta.

Finishis Foto: Meelis Toom

Maastiku ja raja kohta ka ainult kiidusõnad.

Tulemused

Endomondo kasutajad näevad siit ka tracki

Video ka:

Aidu XDream 31.05.2014 from Priit on Vimeo.

Maidla Xdream, 31.05.2014 – seiklusporr, 21. koht

seiklusporr AKA seiklusporr 4 AKA seiklusporr supereliit koosseisus: Kristjan Karabelnik, Mihkel Reimaa, Priit Rooden.
Kirjaneitsina paneb meie päeva kirja Mihkel, kuigi arvestades et valikuotsuste tegemisest ma osa ei võtnud, siis on see lihtsalt ümberjutustus raja läbimisest.

Lühidalt: Oli tore. Enne starti unistas foorumist kolmandaks osalejaks leitud Priit Top 10 kohast, me Kristjaniga patsutasime selle peale ainult oma talvega paisunud kõhtusid, rullitasime silmi ja vastasime läbimõeldult ja lubadusi jagamata, et "been there, done that". Üldiselt kujunes see xdream minu jaoks selliseks nagu need paljud eelmisedki, kus peale minu on tiimis kaks füüsiliselt tugevamat autoriteeti – mitte eriti kaarti vaadates ja üritades järel püsida. Kuigi mulle selline variant istub, siis järgmisel korral peaks enda ülesandeks vähemalt legendi jälgimise võtma – seda rolli ei täitnud meil seekord mittekeegi ;) Priidu lapsepõlv oli vist Kohtlas möödunud ja ümbruskonda ta ka hästi tundis, kõige rohkem aitas see mälu-o’s.

VEIDI pikemalt – Stardireaktsioon oli meil üks parimaid, rajad said noppelt jagatud, aga numbrilt 58 kiiresti minema saada polnud kerge. Selle kohta on ka EKSKLUSIIVNE VIDEO:

Vahetusalasse jõudsime 3 minuti sees, mina kahjuks viimasena, seega ähkimiseks eriti mahti ei antud ja pandi kohe kannud tassima. See oli räme ja seda tuli teha nii mitu korda! Kaarti nägingi ma uuesti vist alles 7. punktis, kus me leppisime kokku, kus me Priidu uuesti peale korjame. Kanuuplaan oli meil selline nagu paljudel – KP4 juurest kohe kanuus kolmekesi kanalit pidi põhja kuni ülemise teeni, sealt kanuu seljas lõige järgmise kanalini – siit läks Priit võtma KP5-6, me Kristjaniga tassisime veidi kanuud edasi, seilasime KP6 ning jõudsime kohale Priiduga ühel ajal. Huvitav oli KP6 juures see, et kohtunik ei lubanud punkti võtta enne, kui kõik kolm liiget kohal olid – legendis pole selle kohta sõnagi ja mõni rajavalik oleks vbl nõudnud kanuu punktivõitja täiesti eraldi liikumist? Esimene ujumine ehmatas, neljas ujumine tagasi KP6 suunas oli juba täitsa meeldiv. Tagasiteel nägime päris pisikeste vahedega kolme naiste võistkonda. Kuhu porrunaised pärast ära kadusid, me ei saanudki teada – loodan, et õige pea saan lugeda, kuidas ujumine seekord nende sisekliimat mõjutas :) Tagasituleku osas me Kristjaniga otsustasime, et kanuusõit on meeldivam kui tassimine ja seetõttu sõitsime ära kogu pika kanali KP9 juurde. Mis ei tähendanud, et kanuusõit kah raske polnud. Üldse oli olukord selline, et niipea kui Priit ei vaadanud, siis me viilisime. Ütleme, et minu initsiatiivil! Kanuu osas oleks huvitav ka teisi valikuid näha – kas keegi läks ka KP6 juurest otse vahetusalasse kaks korda kanuud üle poolsaare tassides – kappide jaoks paistab päris kiire variant? Arvestades, et mõned ujusid juba KP4, siis vist kanuu liikuski lihtsalt „punast joont pidi“ vahetusalast KP6 ja tagasi?

Kus Priit kõik täpselt ära jooksis ja mitu korda ta ujuda otsustas, seda ma ei tea. KP8-le lähenes tema igatahes altpoolt samal ajal, kui keegi ülevalt poolt talle kivirahet kaela veeretas. Kokku saime sõudekanali sissesõidu juures pisikesel maaribal. Esialgne mõte oli tal küll KP10’st otse finišisse joosta, aga arvestades kuidas me Kristjaniga esimest korda kahekesi kanuusõiduga eriti filigraanselt hakkama ei saanud, tundus kiirem variant kanuus kolmekesi olla. Sellesama elutarkuse arvelt oleks tegelikult ka KP4 minnes võinud Priidu umbes 500m hiljem kanuust välja visata. Veel üks tagantärele tarkus on, et sel ajal kui Priit meid kanuuga sõudekanalisse tagasi ootas, *oleks* ta võinud ka legendi läbi lugeda – samas esimest korda uue koosseisuga metsas ei mäleta nö „ajaloolisi vigu“ eelmistest võistlustest.
Üllatuslikult avastasime vahetusalas, et KP14 kontrollajani pole sugugi palju. Ja just seal KP14’s meie moronism alguse saigi - ilma legendi vaatamata lupsasime maa alla ja enamus punkte oli võetud, kuni Kristjan vaatas, et krt need tiimid meie ümber on liiga kõvad ja peaks siit ammu läinud olema – muidugi nii oligi, et kõigepealt tuli läbida mälu-o. Hrnk. Mälu-o oli minu jaoks ainult üks pikk tilpnemisfest – positiivne elamus oli see, et medisoft&seiklusporr ronis esimesest mäest meist veel aeglasemalt üles ja rohkem me neid ei kohanud.

Reljeefikaardil jooks oli lihtsalt räme. Mingi 5 tiimi said korraga metsa ja hoidsid päris hästi „tempot“ – Kristjan juhtis vägesid – seetõttu etapilt täiesti ausalt välja teenitud 11. koht. KP35 ajaks juba tõmbas rahvas lahku, üle ujus vist peale meie ainult 1 tiim + Mann. Siit me saimegi oma kamba ees päris asjaliku edumaa. KP37 tuli ilusti kätte ja teel itta oli tuju päris kõbus ja liikusime kiiresti. Eraldijooksu punnide jagamisel sai vist määravaks distants, Priit läks pikale, mina B, Kristjan A – välja jõudsin ma ikkagi viimasena, sest otsetee suurele teele seda kollast riba pidi oli koletu võssiga ääristatud ja tuli siis paremalt poolt järve minna. Kodus diivanilt oleks ise C-variandi võtnud - paistab, et vähem ronimist ja vähem mõtlemist.
Edasi kakuti rattaga – saime endale täiesti uued 3-4 konkurenti, sealhulgas täiesti randomly ka Ilmäraeksimatud ja SASS. Odaviskes olime me kahjuks ainukesed, kes kaks ringi tegema pidid ja viimasele otsale me nii läksimegi, et ühtegi selga püüdmiseks ei paistnud. Legendi ei vaadanud muidugi keegi ja mingit tahvlit punktis märkas ainult Priit. Rattaalas paistis, et abs mitte ükski tiim ei olnud õnneks legendi lugenud. Sandberg muidugi protesteeris ja jämmerdas kõige kõvemini, kuni mingil ratast pakkival varem lõpetanud tsikil hakkas neist kahju (või sai kõrini :p) ja sosistas neile vastuse ette. Kuigi ma kuulsin seda vastust ka, oli Priit kahjuks sel ajal veel punne üle kontrollimas ja me ei saanud kohe punuma panna. Kuna Eleri läks finišisse joostes ringiga, tundus meile loomulikult, et mingi võimalus neid võita oli veel olemas ja laksisime veel üle jõe ujuda. Järele aga ei jõudnud ja nii me jäimegi oma raja viimase kolmandiku konkurentidele napilt alla. Huvitaval kombel on meil finišisirgel 3. aeg, ju teistel polnud enam kuhugile kiiret.

Kokkuvõte + minimõtted
* LESSON LEARNED – vabal hetkel tuleb lisaks kaardile lugeda ka legend ette. Tamsalu etapp says hello!
* LESSON LEARNED – mingi jook peaks igal etapil kaasas olema! Vbl juba pakkides tuleks silmas pidada, et üks seljakott ongi ainult jooksupõis ning seda kasutavad kõik liikmed siis, kui ollakse ratastelt eemal.
* LESSON LEARNED – vahetusriided – minu puhul 1 t-särk – on päevasel etapil on küll mõttetud kaasa vedada.
* Ega kõrgemat kohta kui 17. poleks me ka ilma rumalusteta saanud.
* Ebatavaline oli seekord see, kui PALJU ME SÕIME!
* Rõõmustas, et uut lampi sain testida just päevasel etapil ja mitte öisel – pikemaks kasutamiseks tuleb teda natuke rohkem ette valmistada kui „uuena karbist välja võtmine“
* seiklusporru ühispilt jäi tegemata – mõnes mõttes oli tore, et kui Tartu etapil olid porrulised umbes seitsmesse tiimi jagunenud, siis nüüd olime korralikult oma lipu all väljas.
* Jõelähtme xdreamile võib täiesti samas koosseisus minna. Minu jaoks tähendab see küll, et ma pean ka trennis pulsi kollasest välja ajama ja seda olen ma juba aastaid vältinud. Samas pole mul ühtegi kogemust, kus mul öine etapp hästi läinud oleks, kuigi see on just koht, kus pead jahedana hoides ja vigu vältides pole keeruline korralikule kohale tulla – ikka tuleb mingi meltdown.
* Järgmine kord ei ole rattaks vedamisköie kaasa võtmine üldse halb mõte, kuigi nii kaua kui ratast sõidetakse Võerdla-Jõelähtme o-kaardil, sellest mingit tolku küll pole. Viimasel teisipäevakul ma tassisin ratast õlal nii mäest üles kui alla liikudes – paistab et sinna tuleb järgmise kahe kuu jooksul rattajulgust harjutama minna.
*Järgmise võistluse osas hoian suu kinni kuni selg ja õlad Aidust taastunud on.
* Etapp oli ülesehituse poolest 10/10. Kiitused rajameistrile!

Kaaslased lisavad:
KRISTJAN:
Raja osas ka tagantjärgi väga rahul - just alade proportsioonid olid meeldivad, kui vaid kanuud jaksaks tassida. Füüsilise poole pealt oli seekord palju mõnusam kui Tartus, kuigi tempo oli enam-vähem sama, seal tiksusime ka suurema osa ajast 20...30 koha vahel. Imelik oli see, et kordagi ei tulnud väga rasket momenti ja isegi lõpus ei olnud jalad kuigi kanged - ju siis sai korralikult tangitud ja peatusi oli ka piisavalt.
Mihkel, legend oli mul täpselt odaviskeni loetud:)...sealt edasi vaatasin ainult kaarti, aga legendi mitte. Maa-alla kiirustamine on müstika, sest olin seda osa legendist juba 10x lugenud ette, aga ju siis oli vaja kohe lampi katsetama minna. Peaaegu iga XD tuleb tõdeda, et legendi lugematajätmise pärast on mõni suurem käkk tulnud. Järgmiseks korraks: 1 loeb legendi, 1 kaarti ja 1 jälgib, mis konkurendid teevad:)

PRIIT:
Kahjuks ei saanud Tartu etapil osalenud tiimiliikmed Aidus osaleda ja tiim jäi välja panemata ning treeningudki olid harvemad. Kuid õnneks siiski tekkis võimalus osaleda sisuliselt koduradadel toimuval etapil (teistkorda juba sellel aastal), mille üle on mul hea meel.
Ega ma suurt tulemust väga loota ei julenud kui sain aimu et võistkonnakaaslased pole palju trenni teinud. Samas ise lootsin et siis saab kergemalt läbi ja ei pea kõrge pulsiga tööd tegema ja enda viimase aja vähene treenitus ei hakka segama.

Paraku läks kõik vastupidi!
Start - punases kihutamine.
Kanuu etapi jooksud ligi 10 km ja ujumised (6tk. 360m, pikim ligi 100m) võtsid palju energiat kõrgel pulsil.
Pärast kaotasin kanuud oodates energiat märjana tuule käes külmetades.
Sõin harjumuspäraselt vähe, kuigi oleks pidanud rohkem.
Pärast rattaetappi kaevanduseks küpses asi 5ndaks tunniks ära, vaja oli suuremat turgutust, millest välja tulla õnnestus alles ratta etapiks.

Nendel kes ujusid sõudekanali risti üle oli üks ots vähemalt 160m, aga nad panid kohe teise veel otsa.
Koos jooksu etapi ujumistega tuli ujumist pisut üle 500m.
Purtse jõevee temperatuur oli emhi andmetel 12,2C

Mis puudutab raja läbimisse siis kui need kaks õnnetut viga, mis ilmselt väsimusest tulid, üks ühelt alalt üleminek teisele alale kolmanda asemel ja mündilugemise välja jätta siis võib tulemusega rahule jääda, esimesel korral maa alla läks ca 10 min ja müntide ülelugemisega läks ca 10 min.
Mina ei saa aru sellest kiidulaulust, et kanuu etapp oli väga lahe - võiduvalem oli ju kanuuga mitte sõitmine vaid ujumine, jooks ja kanuu tassimine? Aga valikuvõimalusi pakkus kanuu etapp küll, seda oli näha.

Oli tore. (pildid/video support-guru Anu)

SAR 2014

Kiirülevaade

seiklusporr osales igakevadisel Läti 24h seiklusvõistlusel SAR (Spring Adventure Raid).
Varem toimus see võistlus talvel ja kandis nime WAR (Winter Adventure Raid), aga nüüd juba kolmandat korda toimus kevadine võistlus SAR.
Võistlus toimus 24.-25. mail 2014 Smiltene lähistel Jaunpiebalgas, start anti 24. mail kell 12:00 ja kontrollaeg lõppes 25. mail kell 12:00.
Osales 17 kolmeliikmelist segavõistkonda, neist 14 Lätist ja 3 Eestist.
seiklusporr koosseisus Mariann Sulg, Martti Mikk ja Kaido Hallik saavutas 2. koha.
Võitis Läti kogenud võistkond Elita.
Võistluse korraldaja kodulehekülg on www.raid.lv ja SAR 2014 tulemused asuvad siin ning vaheajad siin.

Eellugu

Kõik algas sellest, kui Mann ütles mai keskel, et tal on kange isu Lätti võistlema minna ja kas me Marttiga ei tahaks kampa lüüa. Ega me Marttiga palju ei mõelnud, üle hulga aja olime mõlemad enam-vähem terved ja ega iga päev ei pakuta seiklusspordi tippnaise Manniga koos võistlemist.

Nädal enne võistlust tuli aga tagasilöök, Martti käis RMK Metsasõprade seiklusel, mille ta koos Priit ja Peeter Poopuuga võitis, aga kukkus rattaga ja vigastas jalga. Nii tõsiselt, et kanna peale toetada ei saanud. Jooksis võistluse ainult päkal lõpuni. EMO-s tehti pilt, mis näitas, et luu on õnneks terve. Soovitati 2 nädalat jalale mitte koormust anda.
Kuna ka Mannil oli jooksujalgadega probleeme ja Martti tahtis vigastusele vaatamata minna ja raja kirjeldus näitas, et suurem osa on ratast, siis jäi minekuplaan jõusse.

Kohale läksime reede õhtul, nagu ikka läbi Valga Lätti võistlema minnes tegime traditsioonilise õhtusöögi Valgas Voorimehe pubis.

Enne võistlust

Rajaraamatuid hakati jagama küll juba kella 8 ajal hommikul, aga äratuse panime siiski kella 9-ks, sest väljapuhkamine on kõige olulisem. Pisut enne 9-t läks uni ära ja saime kätte rajaraamatu.

Seekordse võistluse omapäraks oli see, et esimesel 10 etapil oli üks ühine kontrollaeg, kell 10 pühapäeva hommikul, iga võistkond sai ise valida, millisele etapile rohkem ja millisele vähem aega kulutab (või teeb kõik etapid täielikult läbi, kui jaksab).

Arvutasime oma arvates varuga etapiaegu kilomeetrite alusel ja saime, et finišeerime hommikul kell 7, kõik punktid võetud. Aga elu näitas, et Lätis pole mõtet kilomeetrite alusel midagi prognoosida...

Kõik kohustusliku varustuse pakkisime minu kotti, sh 2 nööridega pseudo seljakotti ja 2 minigripiga kileotti, mille defineerisime joogipõiteks. Mann sai siis jooksuetappidele ilma kotita minna.

Aeg kulus ettevalmistusi tehes märkamatult ja stardivalmis saime viimasel sekundil.

1. etapp, foto-orienteerumine 8 km, kasutada sai 2 ratast

Stardist tuli joosta mõnekümne meetri kaugusele kaarti otsima. Meilt jooksis Mann.

Kaart ise ja sellega seotud fotod olid järgmised:

Eesmärgiks oli läbida punktid 31-35, aga igas punktis pidi SI-ga komposteerima täpselt etteantud arv võistkonnaliiget, ei rohkem, ei vähem. See, mitu võistkonnaliiget punktis komposteerima peab, tuli leida arvutustehetega, mille jaoks numbrid tuli leida linna pealt fotodel näidatud kohtadest. Osad etteantud viirutatud ringidest ja osade leidmiseks tuli silmad lahti hoida ja vajadusel kohalike käest küsida, kus objekt asub.

Kuna Mann ja Martti olid jooksu jaoks kergelt vigastatud, siis nemad läksid rattaga, Mann lõunasse väiksemale ja Martti põhja pikemale ringile. Mina jäin võistluskeskuse ümber kõndima. Leidsin pildi K - tuulekellad kohe üles, rohkem ei leidnud. Jalutasin seal ja tundsin kergelt süümekaid, et endale kõige kergema osa olin võtnud.

Aga ega ma palju jalutada ei saanud, sest õige pea telefoneerisime Manni ja Marttiga - neil olid kõik numbrid juba leitud ja olid teel tagasi minu juurde. Arvutasin kiirelt ja kui Mann-Martti tagasi olid, oli lahendus käes: 31 - 2, 32 - 1, 33 - 3, 34 - 2, 35 - 3

Martti läks rattaga: 35-32-31-33

Mann ja mina jagasime ratast:

Mann läks rattaga 35-33 ja enne 34 andis ratta mulle ning läbis joostes 34

mina läksin joostes 35-34 ja edasi rattaga 33-31

Tagasi jõudsime esimestena, proloogi võit oli taskus.

2. etapp legendiorienteerumine rattaga 20-40 km

Edasi saime legendi järgmise rattaetapi jaoks:

Ei tea kas ehmatusest, et proloogi võitsime ja teisi võistkondi kusagil näha polnud või millegi muu tõttu, aga igal juhul tegime nüüd esimese suurema prohmaka: me ei analüüsinud seda legendi läbi. Võistluskeskuses, kui polnud järgmise etapi stardimärget teinud, aeg seisis, seega oleks see "tasuta" tegevus olnud. Seda enam, et oma arvates jäi meil niikuinii 5 tundi varuaega kõikide punktide võtmise korral.

Saime just rattalegendi kätte

Igal juhul asusime teele, vajutasime 30-35 km/h. Kui olime paar legendi ära sõitnud, siis jõudis kohale, et legendis on ka mingid punased lisanumbrid, et oleks hea teada, mis need on. Siis jõudis kohale, et punastel numbripaaridel esimene number näitab legendilehe numbrit ja teine legendi sellelt lehelt. St kindlasti on olemas lõikevõimalused, mis me olime leidmata jätnud, kuna legendis oli kirjas, et pikkus on 20-40 km. Kiirel ülevaatusel head lõikevõimalust silma ei jäänud ja sõitsime esimesed 2 punkti kogu legendi ära.

2. punktist sihi pealt teele ratast kukil kandes põlvini soos olles helises telefon. Ei hakanud seda vastu võtma ja ka teele jõudes jäi üle vaatamata, kes helistas. See oli järgmine viga, sest helistajaks oli peakorraldaja, kes tahtis öelda, et legendist on puudu etapi lõpu koht, et see on legendis 4-16, oli ka sõnumi selle kohta saatnud. Aga seda nägin alles peale võistlust.

Teele jõudes tegime järgmise raske vea: me ei märganud, et punkt 39 asub legendis 3-1, arvasime, et oleme kavalad ja lõikame 3-1 ... 3-7 maha (tegelikult KP39 otselegendi ei läinudki, oleks tulnud kas 3-7 tagurpidi legendi läbida või kusagilt mujalt legendist mõnda lõiget kasutada). Sõitsime siis ligi 10 km ringi mööda legendi tagasi võistluskeskusesse, kust osa legendi vahele jättes läksime 3-17 juurde, arvates, et see ring seal aerofotol on punkt 39. Nii see kahjuks polnud, sellega oli lihtsalt märgitud koht, kus eelmine legend lõppes. Siis märkasime lõpuks, et KP 39 asub legendis 3-1.

Üritasime siis KP 36 leida, lõikasime osa legendist maha ja sõitsime mitmeid kilomeetreid, aga siis legend enam ei klappinud. Tegelikult olime peaaegu punktis juba ja lihtsalt ühe tee klass oli vahepeal muutunud, aga kuna ebakindlus oli, siis sõitsime tagasi lõikekohta ja kasutasime tagurpidi lõiget ning peagi olime punktis.

Kuna 39 oli vahele jäänud, siis tuli otsustada, mida sellega teha, tegin ettepaneku see ikka ära võtta. Martti PT abil läksime kõige otsemat teed pidi võistluskeskusesse, sealt paar juppi esimest legendi ja siis tagurpidi legendi abil lõikasime 39-sse. Punkti võtmiseks tuli ronida puu otsa.

KP39 oli üks Läti võistkond, kelle käest saime teada, et neile, kes etapi alguses kauem mõtlesid, öeldi, et etapi lõpp asub legendis 4-16.

Asusime teele, kõigepealt tagasi võistluskeskusese lähistele ja sealt proloogi aerofotot kasutades ja edelas kaardist välja sõites sinna kanti, kust KP36 olime läinud. Jõudsimegi kenasti sinna, kust 2 korda olime KP36 läinud ja täiskiirusel sõitsime lõpuks etapi lõppu. Rajaraamatus märgitud 20-40 km asemel sõitsime meie maha 75 km. Kui pea ei jaga, siis peavad jalad jagama.

Peale võistlust analüüsi tehes avastas Martti veel, et lisaks legendi analüüsile ja lõigete leidmisele oleks saanud optimiseerida ka legendis 3-17 oleva aerofoto abil, see läks kokku proloogi aerofotoga, oleks saanud terve hulga kilomeetreid maha lõigata.

Neile lõpututele vigadele ja eksimistele ja ringisõitmistele vaatamata olime umbes 7.-8. kohal.

3., 4. ja 5. etapp

3., 4. ja 5. etapi vahetusalas olid kõik kajakid kasutusel, seega anti meile nii 3., 4. kui ka 5. etapi kaardid ja võisime ise valida, mis järjekorras etappe läbime.

Tegime etapid järjekorras 4., 5., 3.

Jõudsime lõpuks vahetusalasse

3.-5. etapi kaarte uurimas

4. etapp trekking 9 km

Martti navigeerimisel saime selle etapi sisuliselt ideaalselt läbitud, kuigi kaart oli aastast 1967.

Läbisime punktid järjekorras: 41-43-48-51-50.

Huvitavamad seigad.

Oleksime peaaegu etapi alguse märkimata jätnud. Õnneks meenus see üsna alguses ja saime väikese tagasijooksuga hakkama.

Punkt 43 asus poolenisti vee all oleva truubi keskel, tuli sinna poolde reide vees kummargil sumbata.

Punkt 51 juures oli jämeda kase otsa ronimine, millel oksad puu alaosas sisuliselt puudusid. Alguses tundus, et läheb köit vaja, aga Martti pikad käed lükkasid mind ja Manni puu otsa, kus saime komposteeritud, see oligi 2 inimese punkt.

5. etapp ratas 26 km

Valisime punktide järjekorra: 53-54-55-56-57-58-59-60.

53 ja 54 asusid trekkingu kaardil.

53 legend oli "laht kopra kodu taga". Koprapesa leidis Martti kohe, ronis ka sinna otsa, aga punkti ei näinud. Sellele järgnes 20 minuti jooksul kogu ümbruskonna koprasoo läbikammimine. Lõpuks olime loobumas, aga siis ma ütlesin, et kopra maja ees olevas tiigis on paar posti, lähen ujun sinna ja vaatan, ega punkt mõne posti küljes pole. Aga kui olin koprapesa juurde jõudnud, siis ma ei uskunud oma silmi...seal oli punkt...5 meetrit koprapesast. Kuna legendis oli kirjas "laht", siis Martti oli koprapesa otsas seistes uurinud vett ja lisaks sellele oli tähis koprapesa poolt vaadates heinatuti taga.

54 ja 55 tulid kenasti, kuigi vana kaart nõudis tähelepanelikkust ja ettevaatlikku liikumist.

55 leidmine oli eriti lahe...liigume otse üle põldude ja järsku ühe vareme juures Martti jääb seisma ja astub sisse ja leiab punkti.

Sisuliselt kogu võistluse liikusime meie esimesena ja tegime esimest jälge. See tegi võistluse kuidagi eriliseks, väga tihti pole ma seiklustel seda kogenud. Ja see 55 leidmine ilma teiste jälgedeta jättis eriti laheda tunde.

56 leidmisel saime abi peakorraldaja autojälgedest. Olime kindlad, et üle põllu minevad autojäljed on rajameistri maasturi omad ja nii oligi, saime punkti nende abil kiirelt kätte.

57 saime kergelt müstiliselt kätte. Sõitsime umbes suunda, vahepeal hea kaardiosa ka klappis, 1967. aasta kaart ei klappinud, aga mööda ainukest teed sõites ja suunda kontrollides jõudsime mingi teeäärse karjääri juurde. Igaks juhuks ronisime sellest üles ja ennäe, saimegi punkti kätte.

58 kihutasime lääne suunas mööda suurt teed ringi. 58 piirkonnas arvasime, et oleme jõudnud 58. põhjas asuvale teele, aga tegelikult olime lõunas ja kulutasime seal ca 15 minutit soode ja ninade ja soodes olevate kraavide uurimiseks, kuni taipasime põhja punkti minna.

59 minnes üritasime korra lõigata läbi 1967. aasta kaardi, aga lõpetasime taluhoovis. Tulime tagasi ja sõitsime mööda head kaarti ringi ning saime 59 ja ka 60 peagi kätte.

59 ja 60 vahel sai rattaga ka kerge supluse tehtud.

60-st vahetusalasse läksime Martti PT ja mälu abil.

Ratta lõpu punkt asus puu otsas. Sinna saamiseks tuli ennast prussiku laadsete sõlmedega diagonaalköie otsa kinnitada, kasutada oli üks lühem ja üks pikem köis. Lühema köiega sai oma asukoha fikseerida, et siis pikema köie sõlm ülespoole lohistada ja jalaga lükates lühema köie sõlm ülespoole lükata jne, kuni olid ennast mööda diagonaalköit ca 10 meetri kõrgusele puu otsa punkti juurde vinnanud. See oli päris raske. Kuna 2 inimese punkt, siis Martti ja mina tegime seda.

3. etapp võib kasutada 2 kajakki, 4 km, kontrollaeg 1 tund

Kui rattast tagasi jõudsime, oli juba hämar. Aga järgnes selles mõttes raske etapp, et iga liige pidi läbima oma raja ja kõik rajad pidid saama läbitud 1 tunni jooksul peale stardi võtmist.

Mina olin 4. etapi trekkingus analüüsi ära teinud ja jagasin rajad ära.

Endale võtsin raja 1, Mariann sai raja 2 ja Martti raja 3.

Martti sai endale oma kajaki, mida kogu rajal kasutas.

Mina ja Mariann jagasime ühte kajakki, mille abil pidime sõitma vahetusala ja 47 vahet 3 korda eri aegadel.

Kuna oli hämar ja soov viimast valguseraasu maksimaalselt ära kasutada, siis kiirustasime rajale.

Sõitsin kajakiga 47 juurde, jätsin selle sinna maha ja jooksin 40 poole. Punkti piirkonda jõudes avastasin, et ma ei tea punkti legendi. Läksin umbes peale ja õnneks peagi punkt helkis - oli teine saare peal, vedas. Edasi trekkingus juba nähtud punktid 43-41-45 ja ujusin-jooksin 47 juurde. Olin ca 35-40 minutiga oma raja ära teinud.

Õige oleks olnud minna Mariannile vastu, et aidata 46 ja vajadusel ka 44 otsida, aga kuna olin kaardi vahetusalasse maha jätnud, kuna ei tahtnud seda märjaks teha, siis ei saanud seda teha. Kahjuks ei taibanud ka kiiret otsust vastu võtta kaart ära tuua ja Mannile vastu minna. Nii veetsin seal aega aeg-ajalt hõikudes Manni oodates 47 ja 46 vahel veerand tundi.

Lõpuks, kui mulle tundus, et aega vist enam ei jõua, Mann tuli, spurtisime. Vahetusala vastas nina peal hõikasin Marttile, kumb sõidab kajakiga ja kumb ujub, kas mina või Mann. Martti hõikas, et mina sõidaks kajakiga ja Mann hoiaks kajakist kinni. Nii tegimegi. Vesi lendas kahte lehte, peagi olime üle ja spurtisime kompostri juurde. Pärast selgus, et jõudsime aega, poolteist minutit jäi veel varugi.

Aga Mannil oli jäänud 44 leidmata. Mannil kulus palju aega 42 juures. Sai selle kätte, kui Martti oma raja läbimisega sinna jõudis. Mann olevat pimedas Martti käest küsinud: "did you find the point?".

Mann võitles lõpuni, suutis veel taga 43-s kah ära käia ja üritas ehku peale 44 kätte saada, aga ei jäänud see tee peale ette, 46 leidis.

Sellel etapil oli minu poolt 2 viga: kuna läbisime rada öösel, siis sai Mannile vist kõige raskem etapp antud ja täiesti mõistetamatu on minupoolne 15 minutine molutamine, selle asemel, et Manni jaoks 46 ja 44 selle aja jooksul üles otsida.

Kuna 1 "rogainipunkt" jäi läbimata, siis saime siin 6 arvesse mineva punkti asemel 5 punkti, st hetkeseisuks -1 maksimaalsest.

6. etapp ratas 11,5 km

Tuli läbida punktid 61 ja 62.

61 asub 4. etapi trekkingu kaardil.

61 tundus erilise pähklina: rattaga pimedas Läti metsas 1967. aasta kaardiga.

Sõitsime järve lõunaotsa ära ja hakkasime seal nuputama, mitu minutit vaagisime võimalikke variante. Lõpuks mingit põlluteed pidi hakkasime minema, mis umbes punkti suunda läks. Kaugemal nägime autot sõitmas - järelikult seal tee ja põllutee viiski kruusateele, mida kaardil polnud.

Kuna see tee läks umbes õiges suunas, siis kasutasime seda. Peagi saime minu arvates punktist paremale ka kaardil olevale teele, minu arvates punkti kohas oli ka paar Läti tiimi parkimas. Martti ei tahtnud seda eritit uskuda, et õige koht ja sõitsime edasi, aga järjest kõik detailid klappisid ning keerasime siis tagasi ja ühinesime lätlastega samas kohas, kust enne olime mööda sõitnud.

Kuna komposteerima pidi 2 inimest, siis lätlastel olid naised jäänud rataste juurde, aga meie läksime kõik kolmekesi koprapesa otsima, mis pidi asuma üleujutatud alal. Üks lätlaste tiim oli seal Gandrs eesotsas Andris Ansabergs-iga. Veetsime seal üleujutatud ala kammides minuteid. Meie Marttiga sumasime üle jõe teisele poole üleujutatud ala ja meile tundus, et reljeefi abil saime ennast paika ning mööda kallast liikudes ja õiges kohas vette minnes õnnestuski meil punkt kätte saada.

Ja siis hakkas kassi-hiire mäng. Kuna lätlased polnud märganud, et me punkti kätte saime, siis üritasime samuti näo teha, et me alles otsime punkti, kui Manni juurde jõudsime, siis jäime seisma ja uurisime kaarti nii pool minutit ja siis hakkasime rahulikult tagasi rataste juurde liikuma.

Rataste juures tegime naistele kah pisut komejanti, veel paarkümmend sekundit uurisime kaarti ja siis hakkasime rahulikult edasi liikuma.

Gandrs oligi seal peagi otsimise lõpetanud ja sõitnud rattaga edasipoole ja seal veel omajagu aega punkti otsinud ja see punkt jäigi neil leidmata.

KP 61 oleks päeval imelihtne leida olnud

 62 poole sõitsime suuna järgi ja peagi olime kaardis ja saime ka punkti leitud. Aga punkti juurde ronimine oli pisut keerukas, tuli mööda diagonaalseid libedavõitu palke punkti juurde ronida.

Vahetusalasse oli variant minna otse või sõita ringi. Kui Martti seda minult küsis, siis ütlesin, et ringi. Aga nüüd kaarti vaadates ei suuda uskuda, et sellise valiku tegin. See ringi kaardist välja sõitmisega oli kokku 15 km, selle asemel, et otse mõni kilomeeter ainult minna. Kaotust ehk 10-15 minutit.

7. etapp, trek 3,5 km

Tegu siis peegelkaardiga. Algul oli nuputamist, aga mingi hetk saime enam-vähem pihta, kuidas selle kaardi abil punkte leida. Aeg-ajalt oli ka eriarvamusi, mis suunas minna, aga lõpuks saime suht normaalselt punktid leitud.

Enamus punkte oli karjakoplis ja seal tekitas elevust lehma-hobuse ja muude loomade kari. Kuna me olime jälle esimene võistkond, kes sellele etapile jõudis, siis oli meie "ülesandeks" loomad punktide juurest kopli teise serva ajada.

Sellel etapil kustus minul lamp ära.

Kuna me olime arvanud, et tagasi võistluskeskusesse jõuame varuga arvestades kell 12 öösel, siis olime kehvemad lambid kaasa võtnud. Tegelikkus kujunes aga selliseks, et nende lampidega tuli kogu öö läbi ajada.

Õnneks olin mul ratta küljes hea lamp ja sain rattaga norm sõita.

Üks hea lamp oli mul igaks juhuks kotis, selle sai Mann. Ja Martti oli siiski igaks juhuks kah hea lambi kotti pannud, seega trekkingus oli meil 2 toimivat ning rattas 3 toimivat lampi siiski.

8. etapp, ratas 5 km

Kasutada sai 6. ja 7. etapi kaarte. Tuli läbida punktid 72 ja 73.

Punktid leidsime probleemideta.

72 sõitsime ringi. 73 juures oli ronimine, 2 liiget tõmbasid köiega kolmada üles puu otsa. 2 liiget pidi üleval käima, meil käisime mina ja Mann.

Mann ronimas

Kaido ronimas

Peale seda võistluskeskusesse, kus aeg läks kinni senikauaks, kuni 9. etapi start võetakse.

9.etapp, ratas 15 km

Võtsime kaasa head lambid, aga õue jõudes avastasime, et on juba valgeks läinud.

Kasutada sai 6. etapil antud  kaarti. Tuli läbida 74 ja 75.

Võistluskeskusse jõudsid pisut peale meid ka "Gandrs" Andris Ansabergsi juhtimisel ja "Elita" Janis Blanksi juhtimisel.

Lätlased tegid kiirema vahetusala ja väljusid enne meid.

Aga punktis 74 olime kõik kolmekesi koos. Aga siis 74 poolt 75 minnes me vajutasime, lätlased jäid kohe maha ja kui olime mõnda aega 30-35 sõitnud, siis neid enam ei paistnud.

Rattas olime üldse teistest tunduvalt kiiremad.

Mann on kõvasti rattatrenni teinud ja on ilmselt elu parimas rattavormis. Selle võimendamiseks laenasime Priidult talle "isesõitva" ülikerge 29'' tubeless ratta. Kokku tähendas see seda, et Mann meist kordagi maha ei jäänud. Vastupidi, alguses Mann mitu korda mainis meile, et ta peab vaba hooga sõitma, kas me kiiremini ei saaks sõita, aga minul polnud küll kusagilt midagi juurde panna. Hiljem ta loobus nende märkuste tegemisest, sest niikuinii me kiiremat tempot ei suutnud talle teha.

75 sõitsime alt kaudu ringi. Punkti piirkonnas aitas punkti leida jälle rajameistri maasturi jälg, mis meid kenasti punkti juhatas.

10. etapp, trekking 14 km

Selles vahetusalas ootas meid hääle kaotanud tukkuv rajameister isiklikult. Saime kätte ka viimase etapi rattakaardi, et saaksime paremini planeerida, palju trekkingus ja palju rattas punkte võtame.

Minu ülesandeks jäi rattarada planeerida. Martti ja Mann hakkasid trekkingut navigeerima.

1967. aasta kaart nõudis pidevat tähelepanu ja loomingulist suhtumist.

79 ja 82 saime enam-vähem hästi kätte, 80 juures oli ajutine segadus, aga ca 10-15 minutise ajakaoga saime ka selle kätte.

Edasi liikusime 83 suunas: ületasime jõe, olime paigas lagedal asuva maja juures, siis liikusime mingit kaardil mittekajastuvat punkti suunas minevat metsateed pidi mõnda aega ja siis algasid imelikud asjad.

Kõigepealt asusime umbes 2/3 etapi peal punktiraiesmikku otsima, siis tundus, et liiga vara ja tahtsime edasi minna, aga kogu ala enne punkti 83 oli kobraste poolt üle ujutatud ja pöörasime otsa ringi, lootes, et äkki ikka ei pea üle selle koprajärve minema. Lõpuks saime mina ja Martti ennast paika selle koha peal, kus oja tuleb kirdest lagesoosse sisse. Aga Mann arvas, et kui me üle koprasoo läheme, kuidas me pärast sealt tagasi saame ja kas meil jääb ikka piisavalt aega rattaetapile. Martti arvas, et ratta jaoks võiks jääda varu, et planeeriks 4 tundi rattale. Tol hetkel oli kontrollaja lõpuni jäänud umbes 5 tundi.

Mina olin rattaplaneeringu ära teinud ja ütlesin, et ratas on hea kaardiga ja mööda teid ja tundub lihtne ning kiire. Aga ega minagi väga enesekindel ei julgenud olla rattaraja läbimise kiiruse suhtes ja nii võtsimegi vastu saatusliku otsuse loobuda üle koprasoo minekust ja suunduda 78 poole. Tegelikkuses võttis Martti suuna kirdesse. Jõe äärde jõudes, mille peal peaks punkt 78 olema, pisut tõmblesime mööda jõge, aga punkti ei leidnud ja läksime edasi tee peale ning jõudsime tee ja oja risti, kust käisime punktis 77 ära.

Punktis 77 oleksime võinud veel ennast parandada ja mööda teed 78 juurde joosta (edasi-tagasi ca 15 minutit) ja punkti üles otsida (ca 15 minutit), aga kuna olime väsinud-uimased, siis polnud kellesti selle ettepaneku tegijat, tagasiminek sinna kust tulime oleks ka moraalselt väga raske olnud.

Selle asemel sörkisime-kõndisime tagasi vahetusalasse.

Seal ütles rajameister Normunds meile, et meie peale kaevati, et oleme kohustuslikus varustuses oleva seljakoti trekkingule minnes maha jätnud. Selle peale ütlesime et minu koti sees on teine kott ja pääsesime trahvist.

Sellel etapil koges ebaõnne ka Elita, kas üritas kõigepealt punkti 76 minna, aga ei leidnud seda ja võttis kokkuvõttes samad punktid, mis meie: 77, 80, 82, 79.

Gandrs ei üritanudki rohkemat kui 79, 82, 80, 77

Ainus võistkond, kes sellel etapil 83, 81 ja 78 suutis leida, oli eestlaste Punane Täpp. Respect Jarkko, Raul ja Reeda!

Peale võistlust Normunds ütles, et kui oleksime sellest koprasoost enne punkti 83 üle sumanud, siis oleksime jõudnud tee peale, mis läks otse punkti ja sama teed pidi tagasi tulles oleksime saanud ka etapi 83-81 läbitud, sisuliselt punktist-punkti mööda teed.

11. etapp, ratas 45 km

Tühistatud olid punktid 84 ja 90.
Sellel etapil tegime ideaalse planeeringu (76-87-88-91-92-89-85-86), ideaalsed teevalikud, kordagi ei eksinud, ronimised-ujumised tegime kiiresti, rattatempot hoidsime pidevalt 30+.
Huvitavamad kohad sellel etapil olid: läbi mülgaste koprapesa otsa ronimine, puu otsa ronimine, üle üleujutuse ujumine.
Finišisse jõudsime 1,5 tundi enne kontrollaja lõppu.

Peale võistlust

Mina läksin magama, et olla valmis tagasi koju sõitma.
Martti ja Mann käisid söömas kah ja lätlased pakkusid traditsiooniliselt korraliku 2-käigulise lõuna supi ja praega.
Mingi hetk äratati meid üles, et autasustamisele ja siis selgus, et olime saanud 2. koha.
Võidust jäi meid lahutama 1 punkt, aga samas 3. kohaga oli meil sama palju punkte, kuid meil parem aeg. Väga tubli esituse tegi Punane Täpp, kes tänu oma super-trekkingule 10. etapil oleks võinud isegi üllatusvõidu võtta, palju puudu ei jäänud.
Esinelik:

1. ELITA	56	22:46:33
2. SEIKLUSPORR	55	22:06:16
3. GANDRS	55	22:43:40
4. PUNANE TÄPP	54	23:16:45

Kolmas Eesti võistkond Metsapeatus saavutas 12. koha.

Autasustamine

Eks esikohaks puuduva punkti saamiseks oli meil mitmeid võimalusi, aga me ei kasutanud neid ära.
Samas 2. koha kaotamine oleks kah lihtne olnud: kui me poleks öösel koprasoos Andris & Co vastu punkti mitteleidmise teatrit teinud, siis oleks nad meist punktiga ees. Ja ajavõrdlus Gandrs-iga on selline, et enne viimast ratast olid nad meist 25 minutiga ees, aga kuna me olime viimases rattas neist üle tunni kiiremad, siis saime 37 minutiga ette.

Kokkuvõtteks: oli igati seikluslik tõeline Läti seiklusvõistlus.

Endomondo kasutajad näevad tracki siit. 231.71 km in 22h:29m:45s