Kiirülevaade
seiklusporr osales igakevadisel Läti 24h seiklusvõistlusel SAR (Spring Adventure Raid).Varem toimus see võistlus talvel ja kandis nime WAR (Winter Adventure Raid), aga nüüd juba kolmandat korda toimus kevadine võistlus SAR.
Võistlus toimus 24.-25. mail 2014 Smiltene lähistel Jaunpiebalgas, start anti 24. mail kell 12:00 ja kontrollaeg lõppes 25. mail kell 12:00.
Osales 17 kolmeliikmelist segavõistkonda, neist 14 Lätist ja 3 Eestist.
seiklusporr koosseisus Mariann Sulg, Martti Mikk ja Kaido Hallik saavutas 2. koha.
Võitis Läti kogenud võistkond Elita.
Võistluse korraldaja kodulehekülg on www.raid.lv ja SAR 2014 tulemused asuvad siin ning vaheajad siin.
Eellugu
Kõik algas sellest, kui Mann ütles mai keskel, et tal on kange isu Lätti võistlema minna ja kas me Marttiga ei tahaks kampa lüüa. Ega me Marttiga palju ei mõelnud, üle hulga aja olime mõlemad enam-vähem terved ja ega iga päev ei pakuta seiklusspordi tippnaise Manniga koos võistlemist.Nädal enne võistlust tuli aga tagasilöök, Martti käis RMK Metsasõprade seiklusel, mille ta koos Priit ja Peeter Poopuuga võitis, aga kukkus rattaga ja vigastas jalga. Nii tõsiselt, et kanna peale toetada ei saanud. Jooksis võistluse ainult päkal lõpuni. EMO-s tehti pilt, mis näitas, et luu on õnneks terve. Soovitati 2 nädalat jalale mitte koormust anda.
Kuna ka Mannil oli jooksujalgadega probleeme ja Martti tahtis vigastusele vaatamata minna ja raja kirjeldus näitas, et suurem osa on ratast, siis jäi minekuplaan jõusse.
Kohale läksime reede õhtul, nagu ikka läbi Valga Lätti võistlema minnes tegime traditsioonilise õhtusöögi Valgas Voorimehe pubis.
Enne võistlust
Rajaraamatuid hakati jagama küll juba kella 8 ajal hommikul, aga äratuse panime siiski kella 9-ks, sest väljapuhkamine on kõige olulisem. Pisut enne 9-t läks uni ära ja saime kätte rajaraamatu.
Seekordse võistluse omapäraks oli see, et esimesel 10 etapil oli üks ühine kontrollaeg, kell 10 pühapäeva hommikul, iga võistkond sai ise valida, millisele etapile rohkem ja millisele vähem aega kulutab (või teeb kõik etapid täielikult läbi, kui jaksab).
Arvutasime oma arvates varuga etapiaegu kilomeetrite alusel ja saime, et finišeerime hommikul kell 7, kõik punktid võetud. Aga elu näitas, et Lätis pole mõtet kilomeetrite alusel midagi prognoosida...
Kõik kohustusliku varustuse pakkisime minu kotti, sh 2 nööridega pseudo seljakotti ja 2 minigripiga kileotti, mille defineerisime joogipõiteks. Mann sai siis jooksuetappidele ilma kotita minna.
Aeg kulus ettevalmistusi tehes märkamatult ja stardivalmis saime viimasel sekundil.
1. etapp, foto-orienteerumine 8 km, kasutada sai 2 ratast
Stardist tuli joosta mõnekümne meetri kaugusele kaarti otsima. Meilt jooksis Mann.
Kaart ise ja sellega seotud fotod olid järgmised:
Eesmärgiks oli läbida punktid 31-35, aga igas punktis pidi SI-ga komposteerima täpselt etteantud arv võistkonnaliiget, ei rohkem, ei vähem. See, mitu võistkonnaliiget punktis komposteerima peab, tuli leida arvutustehetega, mille jaoks numbrid tuli leida linna pealt fotodel näidatud kohtadest. Osad etteantud viirutatud ringidest ja osade leidmiseks tuli silmad lahti hoida ja vajadusel kohalike käest küsida, kus objekt asub.
Kuna Mann ja Martti olid jooksu jaoks kergelt vigastatud, siis nemad läksid rattaga, Mann lõunasse väiksemale ja Martti põhja pikemale ringile. Mina jäin võistluskeskuse ümber kõndima. Leidsin pildi K - tuulekellad kohe üles, rohkem ei leidnud. Jalutasin seal ja tundsin kergelt süümekaid, et endale kõige kergema osa olin võtnud.
Aga ega ma palju jalutada ei saanud, sest õige pea telefoneerisime Manni ja Marttiga - neil olid kõik numbrid juba leitud ja olid teel tagasi minu juurde. Arvutasin kiirelt ja kui Mann-Martti tagasi olid, oli lahendus käes: 31 - 2, 32 - 1, 33 - 3, 34 - 2, 35 - 3
Martti läks rattaga: 35-32-31-33
Mann ja mina jagasime ratast:
Mann läks rattaga 35-33 ja enne 34 andis ratta mulle ning läbis joostes 34
mina läksin joostes 35-34 ja edasi rattaga 33-31
Tagasi jõudsime esimestena, proloogi võit oli taskus.
2. etapp legendiorienteerumine rattaga 20-40 km
Edasi saime legendi järgmise rattaetapi jaoks:
Ei tea kas ehmatusest, et proloogi võitsime ja teisi võistkondi kusagil näha polnud või millegi muu tõttu, aga igal juhul tegime nüüd esimese suurema prohmaka: me ei analüüsinud seda legendi läbi. Võistluskeskuses, kui polnud järgmise etapi stardimärget teinud, aeg seisis, seega oleks see "tasuta" tegevus olnud. Seda enam, et oma arvates jäi meil niikuinii 5 tundi varuaega kõikide punktide võtmise korral.
Saime just rattalegendi kätte |
Igal juhul asusime teele, vajutasime 30-35 km/h. Kui olime paar legendi ära sõitnud, siis jõudis kohale, et legendis on ka mingid punased lisanumbrid, et oleks hea teada, mis need on. Siis jõudis kohale, et punastel numbripaaridel esimene number näitab legendilehe numbrit ja teine legendi sellelt lehelt. St kindlasti on olemas lõikevõimalused, mis me olime leidmata jätnud, kuna legendis oli kirjas, et pikkus on 20-40 km. Kiirel ülevaatusel head lõikevõimalust silma ei jäänud ja sõitsime esimesed 2 punkti kogu legendi ära.
2. punktist sihi pealt teele ratast kukil kandes põlvini soos olles helises telefon. Ei hakanud seda vastu võtma ja ka teele jõudes jäi üle vaatamata, kes helistas. See oli järgmine viga, sest helistajaks oli peakorraldaja, kes tahtis öelda, et legendist on puudu etapi lõpu koht, et see on legendis 4-16, oli ka sõnumi selle kohta saatnud. Aga seda nägin alles peale võistlust.
Teele jõudes tegime järgmise raske vea: me ei märganud, et punkt 39 asub legendis 3-1, arvasime, et oleme kavalad ja lõikame 3-1 ... 3-7 maha (tegelikult KP39 otselegendi ei läinudki, oleks tulnud kas 3-7 tagurpidi legendi läbida või kusagilt mujalt legendist mõnda lõiget kasutada). Sõitsime siis ligi 10 km ringi mööda legendi tagasi võistluskeskusesse, kust osa legendi vahele jättes läksime 3-17 juurde, arvates, et see ring seal aerofotol on punkt 39. Nii see kahjuks polnud, sellega oli lihtsalt märgitud koht, kus eelmine legend lõppes. Siis märkasime lõpuks, et KP 39 asub legendis 3-1.
Üritasime siis KP 36 leida, lõikasime osa legendist maha ja sõitsime mitmeid kilomeetreid, aga siis legend enam ei klappinud. Tegelikult olime peaaegu punktis juba ja lihtsalt ühe tee klass oli vahepeal muutunud, aga kuna ebakindlus oli, siis sõitsime tagasi lõikekohta ja kasutasime tagurpidi lõiget ning peagi olime punktis.
Kuna 39 oli vahele jäänud, siis tuli otsustada, mida sellega teha, tegin ettepaneku see ikka ära võtta. Martti PT abil läksime kõige otsemat teed pidi võistluskeskusesse, sealt paar juppi esimest legendi ja siis tagurpidi legendi abil lõikasime 39-sse. Punkti võtmiseks tuli ronida puu otsa.
KP39 oli üks Läti võistkond, kelle käest saime teada, et neile, kes etapi alguses kauem mõtlesid, öeldi, et etapi lõpp asub legendis 4-16.
Asusime teele, kõigepealt tagasi võistluskeskusese lähistele ja sealt proloogi aerofotot kasutades ja edelas kaardist välja sõites sinna kanti, kust KP36 olime läinud. Jõudsimegi kenasti sinna, kust 2 korda olime KP36 läinud ja täiskiirusel sõitsime lõpuks etapi lõppu. Rajaraamatus märgitud 20-40 km asemel sõitsime meie maha 75 km. Kui pea ei jaga, siis peavad jalad jagama.
Peale võistlust analüüsi tehes avastas Martti veel, et lisaks legendi analüüsile ja lõigete leidmisele oleks saanud optimiseerida ka legendis 3-17 oleva aerofoto abil, see läks kokku proloogi aerofotoga, oleks saanud terve hulga kilomeetreid maha lõigata.
Neile lõpututele vigadele ja eksimistele ja ringisõitmistele vaatamata olime umbes 7.-8. kohal.
3., 4. ja 5. etapp
3., 4. ja 5. etapi vahetusalas olid kõik kajakid kasutusel, seega anti meile nii 3., 4. kui ka 5. etapi kaardid ja võisime ise valida, mis järjekorras etappe läbime.
Tegime etapid järjekorras 4., 5., 3.
Jõudsime lõpuks vahetusalasse |
3.-5. etapi kaarte uurimas |
4. etapp trekking 9 km
Martti navigeerimisel saime selle etapi sisuliselt ideaalselt läbitud, kuigi kaart oli aastast 1967.
Läbisime punktid järjekorras: 41-43-48-51-50.
Huvitavamad seigad.
Oleksime peaaegu etapi alguse märkimata jätnud. Õnneks meenus see üsna alguses ja saime väikese tagasijooksuga hakkama.
Punkt 43 asus poolenisti vee all oleva truubi keskel, tuli sinna poolde reide vees kummargil sumbata.
Punkt 51 juures oli jämeda kase otsa ronimine, millel oksad puu alaosas sisuliselt puudusid. Alguses tundus, et läheb köit vaja, aga Martti pikad käed lükkasid mind ja Manni puu otsa, kus saime komposteeritud, see oligi 2 inimese punkt.
5. etapp ratas 26 km
Valisime punktide järjekorra: 53-54-55-56-57-58-59-60.
53 ja 54 asusid trekkingu kaardil.
53 legend oli "laht kopra kodu taga". Koprapesa leidis Martti kohe, ronis ka sinna otsa, aga punkti ei näinud. Sellele järgnes 20 minuti jooksul kogu ümbruskonna koprasoo läbikammimine. Lõpuks olime loobumas, aga siis ma ütlesin, et kopra maja ees olevas tiigis on paar posti, lähen ujun sinna ja vaatan, ega punkt mõne posti küljes pole. Aga kui olin koprapesa juurde jõudnud, siis ma ei uskunud oma silmi...seal oli punkt...5 meetrit koprapesast. Kuna legendis oli kirjas "laht", siis Martti oli koprapesa otsas seistes uurinud vett ja lisaks sellele oli tähis koprapesa poolt vaadates heinatuti taga.
54 ja 55 tulid kenasti, kuigi vana kaart nõudis tähelepanelikkust ja ettevaatlikku liikumist.
55 leidmine oli eriti lahe...liigume otse üle põldude ja järsku ühe vareme juures Martti jääb seisma ja astub sisse ja leiab punkti.
Sisuliselt kogu võistluse liikusime meie esimesena ja tegime esimest jälge. See tegi võistluse kuidagi eriliseks, väga tihti pole ma seiklustel seda kogenud. Ja see 55 leidmine ilma teiste jälgedeta jättis eriti laheda tunde.
56 leidmisel saime abi peakorraldaja autojälgedest. Olime kindlad, et üle põllu minevad autojäljed on rajameistri maasturi omad ja nii oligi, saime punkti nende abil kiirelt kätte.
57 saime kergelt müstiliselt kätte. Sõitsime umbes suunda, vahepeal hea kaardiosa ka klappis, 1967. aasta kaart ei klappinud, aga mööda ainukest teed sõites ja suunda kontrollides jõudsime mingi teeäärse karjääri juurde. Igaks juhuks ronisime sellest üles ja ennäe, saimegi punkti kätte.
58 kihutasime lääne suunas mööda suurt teed ringi. 58 piirkonnas arvasime, et oleme jõudnud 58. põhjas asuvale teele, aga tegelikult olime lõunas ja kulutasime seal ca 15 minutit soode ja ninade ja soodes olevate kraavide uurimiseks, kuni taipasime põhja punkti minna.
59 minnes üritasime korra lõigata läbi 1967. aasta kaardi, aga lõpetasime taluhoovis. Tulime tagasi ja sõitsime mööda head kaarti ringi ning saime 59 ja ka 60 peagi kätte.
59 ja 60 vahel sai rattaga ka kerge supluse tehtud.
60-st vahetusalasse läksime Martti PT ja mälu abil.
Ratta lõpu punkt asus puu otsas. Sinna saamiseks tuli ennast prussiku laadsete sõlmedega diagonaalköie otsa kinnitada, kasutada oli üks lühem ja üks pikem köis. Lühema köiega sai oma asukoha fikseerida, et siis pikema köie sõlm ülespoole lohistada ja jalaga lükates lühema köie sõlm ülespoole lükata jne, kuni olid ennast mööda diagonaalköit ca 10 meetri kõrgusele puu otsa punkti juurde vinnanud. See oli päris raske. Kuna 2 inimese punkt, siis Martti ja mina tegime seda.
3. etapp võib kasutada 2 kajakki, 4 km, kontrollaeg 1 tund
Kui rattast tagasi jõudsime, oli juba hämar. Aga järgnes selles mõttes raske etapp, et iga liige pidi läbima oma raja ja kõik rajad pidid saama läbitud 1 tunni jooksul peale stardi võtmist.
Mina olin 4. etapi trekkingus analüüsi ära teinud ja jagasin rajad ära.
Endale võtsin raja 1, Mariann sai raja 2 ja Martti raja 3.
Martti sai endale oma kajaki, mida kogu rajal kasutas.
Mina ja Mariann jagasime ühte kajakki, mille abil pidime sõitma vahetusala ja 47 vahet 3 korda eri aegadel.
Kuna oli hämar ja soov viimast valguseraasu maksimaalselt ära kasutada, siis kiirustasime rajale.
Sõitsin kajakiga 47 juurde, jätsin selle sinna maha ja jooksin 40 poole. Punkti piirkonda jõudes avastasin, et ma ei tea punkti legendi. Läksin umbes peale ja õnneks peagi punkt helkis - oli teine saare peal, vedas. Edasi trekkingus juba nähtud punktid 43-41-45 ja ujusin-jooksin 47 juurde. Olin ca 35-40 minutiga oma raja ära teinud.
Õige oleks olnud minna Mariannile vastu, et aidata 46 ja vajadusel ka 44 otsida, aga kuna olin kaardi vahetusalasse maha jätnud, kuna ei tahtnud seda märjaks teha, siis ei saanud seda teha. Kahjuks ei taibanud ka kiiret otsust vastu võtta kaart ära tuua ja Mannile vastu minna. Nii veetsin seal aega aeg-ajalt hõikudes Manni oodates 47 ja 46 vahel veerand tundi.
Lõpuks, kui mulle tundus, et aega vist enam ei jõua, Mann tuli, spurtisime. Vahetusala vastas nina peal hõikasin Marttile, kumb sõidab kajakiga ja kumb ujub, kas mina või Mann. Martti hõikas, et mina sõidaks kajakiga ja Mann hoiaks kajakist kinni. Nii tegimegi. Vesi lendas kahte lehte, peagi olime üle ja spurtisime kompostri juurde. Pärast selgus, et jõudsime aega, poolteist minutit jäi veel varugi.
Aga Mannil oli jäänud 44 leidmata. Mannil kulus palju aega 42 juures. Sai selle kätte, kui Martti oma raja läbimisega sinna jõudis. Mann olevat pimedas Martti käest küsinud: "did you find the point?".
Mann võitles lõpuni, suutis veel taga 43-s kah ära käia ja üritas ehku peale 44 kätte saada, aga ei jäänud see tee peale ette, 46 leidis.
Sellel etapil oli minu poolt 2 viga: kuna läbisime rada öösel, siis sai Mannile vist kõige raskem etapp antud ja täiesti mõistetamatu on minupoolne 15 minutine molutamine, selle asemel, et Manni jaoks 46 ja 44 selle aja jooksul üles otsida.
Kuna 1 "rogainipunkt" jäi läbimata, siis saime siin 6 arvesse mineva punkti asemel 5 punkti, st hetkeseisuks -1 maksimaalsest.
6. etapp ratas 11,5 km
Tuli läbida punktid 61 ja 62.
61 asub 4. etapi trekkingu kaardil.
61 tundus erilise pähklina: rattaga pimedas Läti metsas 1967. aasta kaardiga.
Sõitsime järve lõunaotsa ära ja hakkasime seal nuputama, mitu minutit vaagisime võimalikke variante. Lõpuks mingit põlluteed pidi hakkasime minema, mis umbes punkti suunda läks. Kaugemal nägime autot sõitmas - järelikult seal tee ja põllutee viiski kruusateele, mida kaardil polnud.
Kuna see tee läks umbes õiges suunas, siis kasutasime seda. Peagi saime minu arvates punktist paremale ka kaardil olevale teele, minu arvates punkti kohas oli ka paar Läti tiimi parkimas. Martti ei tahtnud seda eritit uskuda, et õige koht ja sõitsime edasi, aga järjest kõik detailid klappisid ning keerasime siis tagasi ja ühinesime lätlastega samas kohas, kust enne olime mööda sõitnud.
Kuna komposteerima pidi 2 inimest, siis lätlastel olid naised jäänud rataste juurde, aga meie läksime kõik kolmekesi koprapesa otsima, mis pidi asuma üleujutatud alal. Üks lätlaste tiim oli seal Gandrs eesotsas Andris Ansabergs-iga. Veetsime seal üleujutatud ala kammides minuteid. Meie Marttiga sumasime üle jõe teisele poole üleujutatud ala ja meile tundus, et reljeefi abil saime ennast paika ning mööda kallast liikudes ja õiges kohas vette minnes õnnestuski meil punkt kätte saada.
Ja siis hakkas kassi-hiire mäng. Kuna lätlased polnud märganud, et me punkti kätte saime, siis üritasime samuti näo teha, et me alles otsime punkti, kui Manni juurde jõudsime, siis jäime seisma ja uurisime kaarti nii pool minutit ja siis hakkasime rahulikult tagasi rataste juurde liikuma.
Rataste juures tegime naistele kah pisut komejanti, veel paarkümmend sekundit uurisime kaarti ja siis hakkasime rahulikult edasi liikuma.
Gandrs oligi seal peagi otsimise lõpetanud ja sõitnud rattaga edasipoole ja seal veel omajagu aega punkti otsinud ja see punkt jäigi neil leidmata.
KP 61 oleks päeval imelihtne leida olnud |
62 poole sõitsime suuna järgi ja peagi olime kaardis ja saime ka punkti leitud. Aga punkti juurde ronimine oli pisut keerukas, tuli mööda diagonaalseid libedavõitu palke punkti juurde ronida.
Vahetusalasse oli variant minna otse või sõita ringi. Kui Martti seda minult küsis, siis ütlesin, et ringi. Aga nüüd kaarti vaadates ei suuda uskuda, et sellise valiku tegin. See ringi kaardist välja sõitmisega oli kokku 15 km, selle asemel, et otse mõni kilomeeter ainult minna. Kaotust ehk 10-15 minutit.
7. etapp, trek 3,5 km
Tegu siis peegelkaardiga. Algul oli nuputamist, aga mingi hetk saime enam-vähem pihta, kuidas selle kaardi abil punkte leida. Aeg-ajalt oli ka eriarvamusi, mis suunas minna, aga lõpuks saime suht normaalselt punktid leitud.
Enamus punkte oli karjakoplis ja seal tekitas elevust lehma-hobuse ja muude loomade kari. Kuna me olime jälle esimene võistkond, kes sellele etapile jõudis, siis oli meie "ülesandeks" loomad punktide juurest kopli teise serva ajada.
Sellel etapil kustus minul lamp ära.
Kuna me olime arvanud, et tagasi võistluskeskusesse jõuame varuga arvestades kell 12 öösel, siis olime kehvemad lambid kaasa võtnud. Tegelikkus kujunes aga selliseks, et nende lampidega tuli kogu öö läbi ajada.
Õnneks olin mul ratta küljes hea lamp ja sain rattaga norm sõita.
Üks hea lamp oli mul igaks juhuks kotis, selle sai Mann. Ja Martti oli siiski igaks juhuks kah hea lambi kotti pannud, seega trekkingus oli meil 2 toimivat ning rattas 3 toimivat lampi siiski.
8. etapp, ratas 5 km
Kasutada sai 6. ja 7. etapi kaarte. Tuli läbida punktid 72 ja 73.
Punktid leidsime probleemideta.
72 sõitsime ringi. 73 juures oli ronimine, 2 liiget tõmbasid köiega kolmada üles puu otsa. 2 liiget pidi üleval käima, meil käisime mina ja Mann.
Mann ronimas |
Kaido ronimas |
Peale seda võistluskeskusesse, kus aeg läks kinni senikauaks, kuni 9. etapi start võetakse.
9.etapp, ratas 15 km
Võtsime kaasa head lambid, aga õue jõudes avastasime, et on juba valgeks läinud.
Kasutada sai 6. etapil antud kaarti. Tuli läbida 74 ja 75.
Võistluskeskusse jõudsid pisut peale meid ka "Gandrs" Andris Ansabergsi juhtimisel ja "Elita" Janis Blanksi juhtimisel.
Lätlased tegid kiirema vahetusala ja väljusid enne meid.
Aga punktis 74 olime kõik kolmekesi koos. Aga siis 74 poolt 75 minnes me vajutasime, lätlased jäid kohe maha ja kui olime mõnda aega 30-35 sõitnud, siis neid enam ei paistnud.
Rattas olime üldse teistest tunduvalt kiiremad.
Mann on kõvasti rattatrenni teinud ja on ilmselt elu parimas rattavormis. Selle võimendamiseks laenasime Priidult talle "isesõitva" ülikerge 29'' tubeless ratta. Kokku tähendas see seda, et Mann meist kordagi maha ei jäänud. Vastupidi, alguses Mann mitu korda mainis meile, et ta peab vaba hooga sõitma, kas me kiiremini ei saaks sõita, aga minul polnud küll kusagilt midagi juurde panna. Hiljem ta loobus nende märkuste tegemisest, sest niikuinii me kiiremat tempot ei suutnud talle teha.
75 sõitsime alt kaudu ringi. Punkti piirkonnas aitas punkti leida jälle rajameistri maasturi jälg, mis meid kenasti punkti juhatas.
10. etapp, trekking 14 km
Selles vahetusalas ootas meid hääle kaotanud tukkuv rajameister isiklikult. Saime kätte ka viimase etapi rattakaardi, et saaksime paremini planeerida, palju trekkingus ja palju rattas punkte võtame.
Minu ülesandeks jäi rattarada planeerida. Martti ja Mann hakkasid trekkingut navigeerima.
1967. aasta kaart nõudis pidevat tähelepanu ja loomingulist suhtumist.
79 ja 82 saime enam-vähem hästi kätte, 80 juures oli ajutine segadus, aga ca 10-15 minutise ajakaoga saime ka selle kätte.
Edasi liikusime 83 suunas: ületasime jõe, olime paigas lagedal asuva maja juures, siis liikusime mingit kaardil mittekajastuvat punkti suunas minevat metsateed pidi mõnda aega ja siis algasid imelikud asjad.
Kõigepealt asusime umbes 2/3 etapi peal punktiraiesmikku otsima, siis tundus, et liiga vara ja tahtsime edasi minna, aga kogu ala enne punkti 83 oli kobraste poolt üle ujutatud ja pöörasime otsa ringi, lootes, et äkki ikka ei pea üle selle koprajärve minema. Lõpuks saime mina ja Martti ennast paika selle koha peal, kus oja tuleb kirdest lagesoosse sisse. Aga Mann arvas, et kui me üle koprasoo läheme, kuidas me pärast sealt tagasi saame ja kas meil jääb ikka piisavalt aega rattaetapile. Martti arvas, et ratta jaoks võiks jääda varu, et planeeriks 4 tundi rattale. Tol hetkel oli kontrollaja lõpuni jäänud umbes 5 tundi.
Mina olin rattaplaneeringu ära teinud ja ütlesin, et ratas on hea kaardiga ja mööda teid ja tundub lihtne ning kiire. Aga ega minagi väga enesekindel ei julgenud olla rattaraja läbimise kiiruse suhtes ja nii võtsimegi vastu saatusliku otsuse loobuda üle koprasoo minekust ja suunduda 78 poole. Tegelikkuses võttis Martti suuna kirdesse. Jõe äärde jõudes, mille peal peaks punkt 78 olema, pisut tõmblesime mööda jõge, aga punkti ei leidnud ja läksime edasi tee peale ning jõudsime tee ja oja risti, kust käisime punktis 77 ära.
Punktis 77 oleksime võinud veel ennast parandada ja mööda teed 78 juurde joosta (edasi-tagasi ca 15 minutit) ja punkti üles otsida (ca 15 minutit), aga kuna olime väsinud-uimased, siis polnud kellesti selle ettepaneku tegijat, tagasiminek sinna kust tulime oleks ka moraalselt väga raske olnud.
Selle asemel sörkisime-kõndisime tagasi vahetusalasse.
Seal ütles rajameister Normunds meile, et meie peale kaevati, et oleme kohustuslikus varustuses oleva seljakoti trekkingule minnes maha jätnud. Selle peale ütlesime et minu koti sees on teine kott ja pääsesime trahvist.
Sellel etapil koges ebaõnne ka Elita, kas üritas kõigepealt punkti 76 minna, aga ei leidnud seda ja võttis kokkuvõttes samad punktid, mis meie: 77, 80, 82, 79.
Gandrs ei üritanudki rohkemat kui 79, 82, 80, 77
Ainus võistkond, kes sellel etapil 83, 81 ja 78 suutis leida, oli eestlaste Punane Täpp. Respect Jarkko, Raul ja Reeda!
Peale võistlust Normunds ütles, et kui oleksime sellest koprasoost enne punkti 83 üle sumanud, siis oleksime jõudnud tee peale, mis läks otse punkti ja sama teed pidi tagasi tulles oleksime saanud ka etapi 83-81 läbitud, sisuliselt punktist-punkti mööda teed.
11. etapp, ratas 45 km
Tühistatud olid punktid 84 ja 90.
Sellel etapil tegime ideaalse planeeringu (76-87-88-91-92-89-85-86), ideaalsed teevalikud, kordagi ei eksinud, ronimised-ujumised tegime kiiresti, rattatempot hoidsime pidevalt 30+.
Huvitavamad kohad sellel etapil olid: läbi mülgaste koprapesa otsa ronimine, puu otsa ronimine, üle üleujutuse ujumine.
Finišisse jõudsime 1,5 tundi enne kontrollaja lõppu.
Peale võistlust
Mina läksin magama, et olla valmis tagasi koju sõitma.Martti ja Mann käisid söömas kah ja lätlased pakkusid traditsiooniliselt korraliku 2-käigulise lõuna supi ja praega.
Mingi hetk äratati meid üles, et autasustamisele ja siis selgus, et olime saanud 2. koha.
Võidust jäi meid lahutama 1 punkt, aga samas 3. kohaga oli meil sama palju punkte, kuid meil parem aeg. Väga tubli esituse tegi Punane Täpp, kes tänu oma super-trekkingule 10. etapil oleks võinud isegi üllatusvõidu võtta, palju puudu ei jäänud.
Esinelik:
1. ELITA | 56 | 22:46:33 |
2. SEIKLUSPORR | 55 | 22:06:16 |
3. GANDRS | 55 | 22:43:40 |
4. PUNANE TÄPP | 54 | 23:16:45 |
Autasustamine |
Samas 2. koha kaotamine oleks kah lihtne olnud: kui me poleks öösel koprasoos Andris & Co vastu punkti mitteleidmise teatrit teinud, siis oleks nad meist punktiga ees. Ja ajavõrdlus Gandrs-iga on selline, et enne viimast ratast olid nad meist 25 minutiga ees, aga kuna me olime viimases rattas neist üle tunni kiiremad, siis saime 37 minutiga ette.
Kokkuvõtteks: oli igati seikluslik tõeline Läti seiklusvõistlus.
Endomondo kasutajad näevad tracki siit. 231.71 km in 22h:29m:45s
Mõned täpsustused. Teise etapi legendis, mis meile anti polnud tähistatud 39kp punktirõngast ja seepärast me seda ka esimese hooga ei märganud.
VastaKustuta4. etapi 49 oli tühistatud.
5. etapp ja koprapesa kp 53. Lisaks sellele, et ma seal peasa otsas seisin kõndisin ma ka 2 korda 3-5m kauguselt punktist mööda. 55 kp olin tegelikult täpselt paigas ja kindel, et oleme õige vare juures.
6. etapp ja koprapeasa kp61. Selle sai Gandrs tegelikult kätte, aga ~45minutit peale meid.
10. etapp. Kui me sealt tagasi hakkasime liikuma, siis umbes pool maad liikusime kenasti põhja, aga peale seda kraavi kammimist sai suund võetud kirdesse(ei tea isegi miks).
Nii lahe lugead ja uuesti seigelda:).
VastaKustuta4. etapp oli ka vist esimene, kus ujuda saime, edasi vist juhtus see pea igal etapil :)
Kas Andris&Co said selle pikalt kammitud punkti kätte? Seal me neile liiga küll ei teinud.. kuna kui ma sain teada, et punkt olemas, siis keegi minuga kokku ei sattunud ega küsinud, kas saime kätte või mitte.. :)
3., kajaki-treki etapil oli ikka punkti võtmata jätmine puhtalt minu viga. Lähenesin 42le vasakult, kui kaugus täis, siis tõmbasin küll paremale, kuid seal oli ka mingi muu kraav enne (kp legend oli kraav). Kohe üldse ei tõmmanud seal kottpimedas paremal laiutavale koprauputusele.. ei tahtnud uskuda, et kp seal kuskil on (kuigi jah, iga teine kp ju sel seiklusel oli sellises kohas). Hea, et Martti sinna sattus :). Siis sattusin suht ähmi täis.. kalkuleerisin küll, kuid otsustasin riskida.. peale 43 oli muidugi selge, et aega jääb napiks.. Võtsin küll suuna 44 peale, kuid juba hakkas tunduma, et ka 46 on kahtlane.. Kallutasin end aegsalt selle poole ja juba pigem tõmbasin umbes järve äärde,, Õnneks sain järve ääres end kiirelt paika ja 46 oli suts tagasi. "Nui neljaks, kuid võtmata ma seda ei jäta," mõtlesin. Sellest oli palju abi, et vastu jooksid ja hõikusid, Kaido. Kajaki (kausi-kujulise) taga ujumine oli ka kogemus omaette.. taguots paadil vänderdas paremale-vasakule. Vett pritsis näkku, ninna, kopsu.. Meeldiv oli see, et keegi Teist sellest võtmata jäänud punktist ei heitunud, vaid utsitasite üksteist ja mind edasi pingutama!
Keskusest 9. etapile läks Andris mu meelest suts peale meid..
Mul tundub,et see 10. etapi (treki) kõhklused on jälle minu poolt tekitatud..seal ju eemal paistis järjekordne koprauputus.. ja suund ja kaugus näitasid üle selle..siis hakkasimegi kahtlema ja ringi tiirutama :). See niivõrd ei kripeldagi kui see edasi-tagasi tegemata jooks. Oleks pidanud sind, Kaido; rohkem kuulama. Olime rattas kõvad, et oleks riskinud selleks vähem aega lõpus jätta. Aga oleksid on oleksid ja kui neid poleks, siis ei tahaks ju uuesti ja veel paremini teha.
Aga see rattakommentaar.. mis viga tuules sõita, eriti veel taolise isesõitva rattaga. Tirrilaskmise kommentaar oli ikka positiivse noodiga, et selle mõte polnud:"Pange juurde!" vaid selle mõte oli "Küll see rattasõit on ikka meeldiv :)!"
:):) Igatahes tänud igati mõnna seikluse eest. Selles suhtes ei taitnud see seiklus muidugi eesmärki,et janu kustutamise asemel vaid kasvatas isu.. Kuid iseenesest on see ju hea..