Jõelähtme Xdream, seiklusporr, A-rada 23. koht

Koosseis: Kristjan Karabelnik, Mihkel Reimaa, Antti Roose

Antti leidsime jälle foorumist. See, et ta Riivo isa on selgus alles siis, kui ta spetsiifiliselt Riivot saabumisega seoses nimetas, muidu kahte asja pea kokku panna ei osanud.

Enne starti soovisin mina kohe vältida oma eelmise kahe võistluse tiimisisest DISSONANTSI. Jagasime siis ülesandeid – mina pidin lugema legendi, Antti-Kristjan kaarti ning vigu vältima – kui tuleb vigu, siis tõmmata tempot allapoole. Stardiülesande ajal kaardi lugemine jäi Kristjanile, tal hakkas ruttu igav, sest mingeid tillikaid polnud planeeritud. Pilvelõhkuja puslet olin ma tegelikult korra elus lahendanud, aga trikke ja nippe ei mäletanud. Suht jõuga surusime ennast sellest lõpuks läbi. Ise oleks eelistanud Läti meetodit, et erinevatel tiimidel on erinev pusle ning vastavalt „vastusele“ pead metsas hiljem mingis valikus võtma just sinu vastusega nummerdatud punni. Isegi need kaheksa kordiori oleks võinud olla jagatud vastavalt õigele „vastusele“.

Jooks – kas siin keegi üldse jagas võistluse ajal ära, et põhjasuund ei olnud kaardil vertikaalis, nagu „Etsi blogi“ väidab? See teeb olukorra natuke sitemaks, muidu mõtled küll, et okei objekte oli kaardile suht suvalt pandud, aga tubli seiklusporrlane läbib ju suunaga. Siit mingi „lesson learned“ formuleerida kaartide usaldamatuse kohta tundub natuke liiga kõrgelennuline.  Tagantjärgi teiste muljetest tundub, et ega me kindlasti ei olnud kõige hiiglaslikum veategija selles esimeses metsas – paistab, et siis kui me pärast uisku kord liikuma saime, siis etapiti oleme olnud põhiliselt samadel kohtadel, kuhu me lõpuks platseerusime – 15. ja 25. vahel. Aga pulss püsis ka terve võistluse jooksul kenasti kollases!

KP4 panime paremalt mööda ja tegime seetõttu ca 3-4 minti paunakese – see tundus sel hetkel kui maailma lõpp, sest me pidime ju raja VIGADETA LÄBIMA. KP5 vaatamata umbes 20 minutile veale oli meie jaoks fucking lucky, sest vähe meetreid oli puudu, et punnist edelas kraavile kinni liikudes oleks me läbi jooksnud sellest kitsast prigust kraaviotste vahel. Me ei saanud üldse aru, et kuidas me küll KP5 suunas liikudes sellest teest üle saime tulla. Seda „teed“ pidi KP6 joostes tundus see juba täitsa arusaadav viga! Sel etapil oli meil potentsiaali täitsa veata punni minna, aga olukord oli jälle nii, et Antti tahtis sinna, kuhu massid ja loha ning Kristjan sinna, kuhu kompass. Sellegipoolest etapilt 4. aeg. Nüüdseks olime vähemalt tagasi inimeste seas, kellega saime KP7 juures tõelise õppetunni massipsühhoosist – kogu see 20-pealine kari lihtsalt liikus piki raba koguaeg koos ja koguaeg valesti, kuni peale järvest lõuna pool tehtud paunakest ühiselt KP leiti. Siin jälle Cris tahtis juba varem punni peale lõigata, aga teised ju ei läinud :) Eelmise etapi järel oli küll Kristjani kommentaar, et üks liige peab koguaeg teisi jälgima, aga siin võssis oleks pigem pidanud seda mitte tegema. KP8 eel kaardilt puuduv SUUR TEE juba saatis märgi, et see kaart on mingi suht suvaline kompositsioon. Siia liikumine läks meil õnneks kenasti, kui välja arvata 1-2 herilasenõela, mille meist igaüks teelt rappa keerates kanni sai. Tagasi kimasime sedasama puuduvat teed pidi kuni KP5-ni välja, siis tuli ise hakkama saada, sest põhjapoole edasi viiv teejupp lõppes varsti ära. Mõte oli liikuda suunaga samma lageda nurka, kust me tunnike tagasi KP5 peale liikumist alustasime, aga kuidagi sattusime rämevõssidesse ja tegime lagedal ka veel tiirukese. Siin etapil hakkas mu suureks üllatuseks vasak põlv joostes valu tegema – seda ma kohe absull ei oodanud, kere on sel aastal nii reliable olnud. Liipasin lõpuni välja ja lootsin, et ühe ibuka abil raibe kanuus rahuneb.

Kanuu kohta rääkis Kristjan peale stardis legendi lugemist, et tuleb Aidu-2. Ma terve jooksu mõtlesin südame värisedes nendele lõpututele kiltidele, mis kanuud öises karjääris õlal kandma peab. Õnneks see polnud päris nii – ainukesed sarnased jooned olid kanuu kui sõiduvahend, vesi kui kandev jõud ja karjäärikanalid sõidukohaks. Muutus oli ka Kristjani tüürimisoskustes – liikusime nimelt imeliselt! Antti kui tuntud kibe jalg oli jooksja-ronija-punnivõtja. KP12 olime jälle õnnega koos, sest olime võtnud vale raja KP, punnist eemale sõitnud ja siis kahtlema kukkunud, et kas oli ikka õige plönn. Samal ajal käis aga võetud KP-s suur kisamine KP-numbri teemal ja saime ilma uuesti punni minemata õige mäe suunas aerutada. Nagu kombeks saanud, ei teadnud mina jälle kaardist midagi ja lihtsalt aerutasin, kuni Antti välja viskasime, et ta saaks võtta KP15 ja siis jala sirgeks lasta ja KP16 joosta. Nüüd vaatan, et päris pikk ring oli joosta! Igatahes paatlesime KP16’sse. Ootasime. Võrdlustiimi eriti ei olnud, tulid-läksid porrunaised kolmekesi, tuli metsast medisoft-porru Rain ja nad läksid, tulid Ilmäraeksimatud ja nad läksid... kõik muudkui tulid ja läksid, Anttit eikusagil. Kogu ülejäänud rada oli meil juba iga rajavaliku detailini paika pandud, juba hakkas igav ja KÜLM. Tegime paar kiiret 20 tõmbe kanuutiiru, ikka tühjus, ikka igav, ikka külm. Lõpuks Antti ikka tuli – rääkis, et oli esimesel katsel peaaegu KP16 välja tulnud, siis ikka tagasi lõuna poole kammima. „Etsi blogis“ kirjeldatakse ka natuke Antti liikumist, see omakorda ütleb, nagu Antti oleks juba punnist mööda jooksnud. Mine võta kinni. Tore oli see, et esimene pool oli võistlusliku meele nii ära nüristanud, et polnud nagu põhjust 45 minti ootamise pärast kurb või pahanegi olla – hea meel, et võssist väljas, punnid võetud, vigastused välditud. Vaikselt hakkas ainult uisu alguse kontrollaeg kummitama – Antti rääkis ka, et see tee, mida pidi ta ümber karjääri jooksis, polnud just eriti kiire rattatee olnud.
AGA - kanuu sitt – tõesti, kui punkte peab võtma üks liige, ei tohiks KP-s, kus kanuu ette tuleb näidata, teha kohustuslikuks kõikide liikmete üheaegne kohalolek või vähemalt tuleb seda paremini legendis kommunikeerida VÕI tehke sellest siis juba kohe kolme liikme punkt.
Igatahes kanuu lõpuks olime me kukkunud 40. kohale, selle hetke 23. kohal olev tiim oli meist 45 minutit eespool. Ahjah, KP16 huvitav „seik“ – vahetult enne meie lahkumist sai kohtunik vist telefonikõne ja hüüdis, et ega keegi teist ei ole Marek Nõmm? Nende võistkonna tee paistab, et katkes KP14’s. Huvitav, mis juhtus?

Uus jooks. Tähistatud lõik – suhteliselt kogu Jõelähtme etapi ägedaim maasikas – lihtsalt idee valguspostidest oli hea ning imeliselt hästi teostatud ja isegi kanuuga oli nende postide vahelt läbi sõitmine väga kosmiline kogemus. Aga KP20 puhul olime me küll vist ainukesed, kes viga tegid ja see tähendas, et me pidime seda väikest kiviste kallastega väina kokku kolm korda ületama. „Etsi“ tiim tõmbas meile siin punni imekiire läbimisega koti pähe. Jooksu KP-d olime Kristjaniga muude rajavalikute tegemise ajal ära jaganud – tema jõudis esimesena valida kõige lühema (B), mina kui teine kohalviibija valisin siis pealtnäha kõige lihtsama (A), Anttit rõõmustasime, et tema poolt mitte just palavalt armastatud aerofotokaardil peab tema kõige vastikuma punni ära tooma. Kokku pidime saama 21-22 vahelisel sillal. Mina jõuan kohale, seal veel paar tiimi sh kaks Ilmäraeksimatut. Kristjanit pole nähtud. Tuleb Kristjan, ootame. Tuleb Antti. Ilmakad ütlevad, et kui näeme nende meest KP22’s siis öelgu me palun, et teda oodatakse kokkulepitud kohtumiskohas. Ja voila! Nägimegi KP22’s nende leidmeest ja viisakalt suunasime teda tagasijooksule. See ei üllatanud! Aga igatahes heategu põhikonkurendi suhtes peaks küll ju issssanda õnnistava palge meie suunas keerama? Jooksu lõpuetappidel me tõesti üritasime kontrollaega jõudmise nimel pingtada, 17 minti rattaga 3,2km miks mitte? EI ÕNNESTUNUD! Mõlema rattapunniga tegime viga, lisaks polnud singel just eriti meeliülendav rattasõidukogemus. Teise punni minnes olime me vist ainukesed, kes suure tee peale ei läinud ja singli ilusti lõpuni trallisid. Aga vat siin meie vead sisuliselt lõppesid! KP16’s ma juba käisin rulliraja ülesehitust vaadates välja nurjatu idee, et jätame uisu vahele - me ei saa seal trahvi võttes kaotada rohkem kui 10 minutit. Ja me ei LÄINUDKI! Ja meie kanti uisukobad sõitsid KP28-29-30 lõiku kauem, kui 45 minti! Sellele, et mu lobitud idee hea oli, sain tagasisidet finišis, kus Kristjan kõiki neidsamu argumente kasutades Marttile meie uisu vahelejätmist põhjendas. Lisaks sellele, et 45 minti füüsilist pingutust oli tarvis vähem teha, pääsesime me kõiki järgnevaid alasid tegema selle jagu jahedamal ajal. Pisike jooks edasi-tagasi KP28’sse tegin ma kergelt süütunde tiibadel oma päeva parimat jooksutempot. (PS Uisu alguses kontrollaega ei rakendatud)

Nüüd hakkas minu koduväljaku eelise show – Jõelähtme o-kaart on korduvalt varem läbi orienteerutud nii rattaga kui jala; kõikide kaardil olevate radade sõidukõlblikkus imehästi teada; sisuliselt kõik teed siit kuni finišini kolm-neli korda viimase paari aasta jooksul läbi sõidetud.. ja sisuliselt viga ei tulnud siit lõpuni ühegi KP’ga. KP60 kammisime 3-4 minti valesid tippe, sealt finišini olid iga lohk, singel ja puu tuttav – meie valik oli 60-58-59-61. Kuna rajavalikud olime ära teinud öösel, tähendas see, et saime palju ringi sõita, mis päevasel ajal ei olnud vbl nii rentaabel, aga ei kurtnud – näiteks KP35 mitte prügila singleid pidi, vaid läbi Rebala küla asfalti pidi, KP36 samuti suure tee kaudu ringi – mõlemad ringid hea tempsiga. Arvestades teiste kogemusi, meil vedas siin koopapunnis jälle kuradi kõvasti – kohtuniku auto oli täpselt õige koopasuu all, koopas omakorda Indrek Mahla, kes näitas meile veel punni ära ka. Foto-KP oli varem paika pandud ja seal ta oligi, golf sisse esimese löögiga, järgmisel etapil ka kõik-kõik tuttav. Kristjan sai aetud ronima lubadusega, et saab pärast vorsti. Siis selgus aga, et mu vorsti sisaldav seljakott polnud enam golfist Linnamäele kaasa reisinud. „Nunuhh,“ mõtlesin ja ei hakanud tagasi sõitma – selle eest ju trahvi ei tehta, kui korraldajad su pagasit peavad finišisse tooma? Igatahes Kristjan ronis ja meie Anttiga vaatasime jälle võdisedes pealt ja uhkustasime, kui nuudlid meie biitsepsid on ja kuidas me küll seal kärvand oleks. Selle asemel oleks muidugi võinud hoopis juba joont pidi liikuma hakata :S Järgmiseks korraks siis jälle LESSON. Joonekas läks okeilt, tagasi kuskil jooksma ei pidanud, tagumist koridori kammisime laialt mõlemat serva pidi. Koduteel õnnestus meil punnid nii kätte saada, et kogu rõveduses seda kaldapealset võssi meist keegi ei läbinud – polnud vist lihtsalt ühtegi selget KP-objekti..
EDASI! Omaarust olin küll ümbruskonna rattaga liigutavate teede tundmise kunn, aga raisk seda ei mäletanud, et Jägala juga sai rattaga ületada! Aga siia läks ehk max 5 minti, sest ringi oli ka hea sõita. Ja siis oligi finiš. Saime teada, et pusle oli õige ja KP29 eest 45 minti trahvi ja hetkel lõpetanutest 23. koht. Nii uskumatu kui see ka pole, tuli jägmise 45 minuti jooksul finišisse ainult 1 tiim ning sellelgi trahve kogutud, niet meie trahv ei kukutanud meid kohtagi!

Teiste võistlusjärgsed muljed olid seekord napimad, kui Aidu järel:
Antti – „emotsioon positiivne! ei ole seikluspohmakat ega üledoosi. tänud et seniolevatest ajalooliselt raskemaile ikstriimile seiklema võtsite, ülemääraselt ei seganud, küllap. ja mihkli taktikaliselt ülbe mitteuisutamise otsus tõi pöörde võistluse kvaliteeti ja isegi harjukeskmise tulemuse“
Kristjan – „Jällegi on tundub kogu etapp tagantvaates palju lahedam kui seal võssis rabeledes. Ma ei tea, kas ainult minu jaoks, aga meil oleks olnud nagu 2 erinevat seiklust - enne rulli ja pärast rulli. Pärast rulli olime stabiilne 20. koha tiim, enne aga pigem 50+“
Paistab, et mõlemad jõudsid ühes tükis Tartusse.

Tarkuse- ja muud terad:
* Lesson learned: kui oled parasjagu punni kammimas ja sadade meetrite raadiuses pole ühtegi kindlat objekti ning äkki näed mingit tüüpi kompass käes sihikindlalt asimuudiga liikumas, võib arvata et KP on kuskil vastassuunas tema liikumisele, sest mitte kuradist mujalt ei oleks tal lihtsalt asimuudiga võimalik KP läheduses liikuda.
* Öine b-rada paistab olevat ka ikka päris räme. Varemgi on juhtunud, et B-rada läbib pimedas kohti, kus A-rada hiljem valgeski „sajatab“ – näiteks Väätsa pokuporno, kus tuli 10x Pärnu jõge ületada ja elektrikarjusega flirtida ning nüüd Linnamäe joon-o. Ma ei teagi, kumb rada seekord lühikese tiku tõmbas. Paistab, et B, sest kui nende võtja ajale lisada veel ca 1,5h tegemata rabajooksu eest, siis tuleb juba peaaegu A-raja võitja aeg kokku!
* Eesmärgid? Mina tahtsin võita Ilmäraeksimatuid – TEHTUD! Antti tahtis võita Cyberneticat – TEHTUD! Kristjan tahtis võita Ilmäraeksimatuid – TEHTUD!
* Haapsalu etapp eriti ei eruta, arvestades ka ühisstarti koos B-rajaga. Eks näis.
* Legendi oleks ma võinud ikkagi rohkem lugeda :) Näiteks jäi välja lugemata, et kanuu ja jooksu vaheline vahetusala oli 1 liikme KP.
* Vasak põlv veel longab, aga usun et 16. augustiks on terve – seega järgmise kirjatükina kirjutan porrudele meili üleskutsega osaleda 16.08 Riia Xrace etapil. Kui Tallinna suunalt on ka inimesi, kes osalemisest huvitatud on, siis võtkem ühendust – ehk saame ekipaaže ja tiime kompunnida?

EDIT: aa, ja rattas sõitsime me isegi aeg-ajalt rongi! Ma pole aastaid rattas rongi sõitnud, tunne oli nagu seiklusporru parimatel päevadel. *rahulolu*

Läti MTBO MV Valmieras

Panen lühidalt kirja oma mõtted võistlusest, kus juhtumisi ise ka õnnestus stardis olla ja seejuures ootamatult edukalt.

Millalgi mai keskel, peale Estonian Cupi Tallinna (Kõrvemaa) etappi, tegin otsuse, et sel aastal tuleks mõned MTBO võistlused ka plaani lisada. Hooaja alguses enne Kõrvemaad mul polnud füüsilisest seisust aimugi teiste ratturitega võrreldes ja tegin lihtsa plaani:
- koht >200 tähendab sel hooajal pigem rohkem multisporti kui MTBO-d
- koht <200 tähendab et panen ennast varasemast rohkem MTBO-s proovile
Tulemuseks oli 156.koht tagant startides ja asi selge. Eelmise hooaja parim ~350 koht veenvalt ületatud. MTBO koondislastest oli stardis Roose (-15min), Nestor (-3min) ja Aibast (+4min). Just Aibastiga võrdlus huvitas mind eelkõige. Ühesõnaga, häbisse ei tohiks enam jääda.

Eesti MTBO kalendris valitseb paraku tühjus. Lõuna-Eestis sisuliselt vaid Kobrase päevakud, mis ei meeldi mulle kahel põhjusel: tava-O kaart ja punktid metsas (MTBO-s on KP-d radadel ning punktid tuleb läbida rattaga). OK Nõmme teeb Tallinnas tänuväärt tööd ja igal nädalal on õigetes tingimustes võimalik harjutada. Ainuke miinus on jalgsiorienteerujad ja sugugi mitte nende süül. Lihtsalt jooksja ja ratturi kiirused võivad erineda 2-3x ning väike hirm on minul igatahes sees. Seetõttu olen mõned korrad Tallinnas ka käinud proovimas. Aga 'päris' MTBO võistlusi Eestis sisuliselt enne augustit pole, seega võtsin ette Läti kalendri, kus olukord palju parem. 10-etapiline karikavõistlus aprillist juulini. Peale jaani sai osaletud KAPA3 raames toimunud 2-päevasel MTBO võistlusel. Tavaraja 6.koht tuli suurte hooletusvigadega. Etappide analüüs näitas, et midagi väga hullu polegi. Lihtsalt ebaühtlane, mis on algaja kohta täiesti normaalne. Järgmiseks päevaks sai juba mõned järeldused tehtud ning tasuks 3.koht lühirajal. Kaotus Margus Hallikule üsna suur, aga teistega täitsa ok. Mingid etapid õnnestus läbida ka koos kinnipüütud konkurentidega ja see 'andmine' oli omaette uus kogemus. Nädalavahetuse lõppedes oli selge peamine murekoht - sujuv kaardilugemine. Füüsis oli ok, aga palju kaardilugemispeatusi, liiga pikad otsuste tegemised etapivalikutel jne. See tõmbas ka avg. pulsi alla (tava 154 ja lühi 155), mis näitab, et reservi on. Aga mot oli üleval ja uus plaan osaleda Läti MV-l Valmieras. Kuna võistlus oli ka Eesti ja Läti koondise MM katsevõistlus, siis oli oodata tugevat konkurentsi. Vahepealsel ajal tegelesin pisut ka spetsiifiliste kaardilugemisharjutustega, millest lootsin abi.

Valmieras siis kõigepealt sprint ja järgmine päev lühirada. Sprint oli distantsina mulle esmakordne kogemus. 5,2km ja 17 KP-d tuli ülikiirelt, raske oli hinnata rajal kas kiirus on piisav. Punktid olid üsna tihedalt ja puhkehetki vähe. Avg. pulss 162 näitab, et liikusin üsna piiril, niisama vahtimist ka väga vähe. Samas enesetunne rajal oli normaalne, ei midagi hullu. Tagantjärgi hinnates oli üheks kõrge pulsi põhjuseks see, et ei teinud enne võistlust piisavalt intensiivset trenni. Organism polnud päris valmis. Kaardiharjutustest oli kasu eriti otsuste kiiruse tõstmise näol. Kokku siis 4.koht, eestlastest 2. ja kaotus Margus Hallikule alla 2 minuti. Vigu lugesin kokku umbes minuti jagu. Esimese sprindi kohta rahul igatahes..
https://www.dropbox.com/s/gbm4oitxbvvodkr/splits.htm

Lühiraja eesmärgid:
füüsise plaan lihtne - alustan sprindi tempoga ja vaatab mis juhtub (sest sprint tühjaks ei pigistanud)
o-tehnika eesmärk - teha kiirelt õiged otsused ja leida rajal kohti, kus on võimalik keerukaid etape ette lugeda.
No stress. Koondise katsekad on teisejärguline teema. Mina tahan saada iga võistlusega paremaks..
11,4km 27KP-d
Start-1 (5 etapialeg, +7sek): Minut enne starti kaart ette ja ruttu planeerima. Jõudsin umbes 4-5 KP-ni ja siis tuld. Enne esimest KP-d oli eilsest tuttav sillaületus. Teel sinna mitmed hargnemised, aga kõhutunne oli õige. Riivo alustas endale omaselt ülikiirelt ja läks liidriks.
1-2 (3, +19s) Alternatiive polnud, hoogu pidurdasid liivased lõigud
2-3 (2, +1s) Juba stardis tehtud valik. Kaardiga klapp juba hea, aga hakkasin pisut vara ootama.
3-4 (17, +20s) Rajavalik oli varasemalt olemas, aga jätsin hooletusse KP-s väljasõidu. Liini all oli ühtlaselt liivane segadus. Ei raatsinud liivas seisma jääda, et välja lugeda ja liikusin 10-15m läbi liiva diagonaalis liinialusega (mälu järgi mööda punast joont) enne kui sain lõpuks kõvale pinnasele.
4-5 (12, +9s) Kett hüppas mitu korda esimesel hammakal juurikate tõttu, seetõttu tagasihoidlik koht. Ettevaatlikult, pole mõtet ketti puruks sõita.
5-6 (6, +17s) Tuttav tagasitee. Lugesin ette 2 järgmist etappi, ja seetõttu kaotasin pisut hoogu  liivastel lõikudel.
6-7 (3, +5s) Ettelugemise viljad
7-8 (2, +1s) Ettelugemise viljad. Üks otsustavamaid etappe üldse sel rajal, kus 3 peamist valikut. Paljud läksid paremalt ja tegid liiga suure ringi (M.Hallik +20s). Alar Viitmaa vasakpoolne kaar alguse kannatas veel rohkem, enam kui minuti.
8-9 (1) Temposõit koos ettelugemisega. Põhimõtteliselt lugesin 14-sse ja sain aru, et edasi pole küll mõtet, sest lugemiseks sobivaid kohti on veel mitmeid:) Paljud läksid KP-st välja vasakut kaart mööda ja kaotasid seetõttu.
9-10 (1) Teevalik paremalt, et näha järgmist teevalikut. KP-st hooga peaaegu mööda, sest KP tuli ootamatult kiiresti.
10-11 (20, +35s) Ülikiire tuttav väljasõit, aga ei näinud KP-d. Täpselt KP kõrval vaatasin ette, seal oli rattur, kes osutus tegelikult kohtunikuks. Segadus, pilk seljataha ja ~50m tagasi KP. Pisut peidus ka.
11-12 (7, +13s) enne KP-d raskem ebatasane lõik kus esimest korda andsin tempos vast liialt järele.
12-13 (2, +6s) Temposõit. Enne KP-d jälle raskem lõik traktorijälgedes. Pulss tõuseb ja esimesed väsimusilmingud.
13-14 (4, +9s) KP-st püsti välja kiirendades käib pulss üsna kõrgel ära. Hoog sees on viimane hetk lühietappide ettelugemiseks. Kõik on selge kuni 18-ni, va 16KP täpitamised. Enne KP-d hoog maha, näen ära 17KP (paljud sõitsid seda võtma) ja õigest teeotsast sisse.
14-15 (7, +4s) Liivane downhill. Enne teeotsa hoog maha ja väikse kõhklusega siiski õigesti.
15-16 (2, +3s) Järjekordne võtmeetapp. Paljud sattusid segadusse, mina samuti. Ei suutnud hoo pealt kribu reljeefi välja lugeda. Liikusin mööda vasakut teed KP-st välja lootes leida parem haru. Kui seda ei tulnud, siis jooksin mööda orvandit edasi, mäest üles ja ootasin, et KP vahib vastu. Aga ei. Jätkasin õiges suunas ja lõpuks nägin KP-d täitsa liivase nõlva alla. Jooksu etapil ca 50-60m. Jooks mulle ei istu.
16-17 (3, +3s) Raske etapp. Algas 30m liivase tõusujooksuga. Siis rattale ja suure pressimisega hoog sisse enne järsemat lõiku. Kaotus Paul Nestorile (silma järgi minust 30+ kg kergem) kõigest 3seki, aga pulss käis täitsa piirajasse ja KP-s jalg 'tudises'.
17-18 (2, +2s) Olin üsna punases ja pilt kergelt ujus, aga etapivalik õnneks mälus enne olemas.
18-19 (12, +24s) Vale teevalik. Ei näinud oja paremalt sõites. See tähendas jälle ca 30-40 jooksu. Nägin vasakut teevalikut, aga kartsin reljeefi. Viitmaa pani otse joostes ja tegi kõigile pikalt.
19-20 (5, +5s) Ikka punases. Lõpuosa teeots oli eilsest tuttav ja teadsin, et tuleb tõus ja vaja kõvasti pressida. Õnneks alguses allamäge lõigul pisut taastusin.
20-21 (2, +3s) Eilsest tuttavad kohad, sh väike lõikamine. Kaarti suurt ei pidanud vaatama.
21-22 (3, +6s) Alguses jooksutõus + liivas hoog sisse vaja saada. Ilmselt raskeim koht rajal minu jaoks.
22-23 (4, +5s) Viimaks ometi võimalus pisut taastuda allamäge asfaldil. Pulss kukub kolinal 169->150. Super. Kasutan tasasel pinnal võimalust ja loen etapid lõpuni välja.
23-24 (5, +3s) Sisaldab 5sek kukkumist väikse hooga viimases kurvis (juurikas)
24-25 (1) Rajad kaardil ja maastikul kohati ei klapi, aga hoian kiirust ja suunda. Tean kust suunast KP tähist võiks oodata. Väikse kaarega kõik sujub.
25-26 (1) Hooga suurele teele, pudi ei hakka välja lugema. Siis silmad lahti.
26-27 (1) Finishiadrenaliin. Paljud läksid vasakult ja kaotasid ümberpööramisega aega.
27-Fin (8, +3s) OK

Kerge hämming tulemusi lugedes. Rajameister plaanis 50min aega, järelikult peab hea koht tulema lõpuks. Kokku siis 1. koht ajaga 45:13, 2min edu.

https://www.dropbox.com/s/1rw5oxk7bi14v11/splits-1.htm
https://www.endomondo.com/workouts/372434424/10158718
http://www.ltv.lv/lv/raksts/14.07.2014-veloorienteshanas.id32367 TV-klipp lühi päevast

Nüüd siis kogun Xdreamiks jõudu. Peamiselt Vooremäel rattaga ja jalad on tõesti head. Jooksuvorm selgub ilmselt alles Jõelähtmel :)

Xrace, Daugavpils, 5.07.2014 – seiklusporr supereliit

Koosseis: Aivar Jõgiaas, Mihkel Reimaa, Sander Mirme
„seiklusporr supereliit“ oli meie neljast tiiminimest kahtlemata üks parimaid, sest korraldajad pidasid just meid ja seiklusporr supernaisi nii tähtsaks, et andsid GPS-i kaasa. GPS-i jälg jääb kahjuks peale esimest võistluskeskuse läbimist poolikuks:
http://sports.seko.lv/?h=281e0c

Reisi planeerimise osas olin ma positiivselt üllatunud, kui paljud olid laulupeo nädalavahetusel
kahe käega tulijad. Kokku saime neli võistkonda. Martti võidetud tasuta Opelit meile bussi näol ei suudetud orgunnida, aga paari ärakukkuja asemel lisandusid Ilmäraeksimatud oma bussiga, seega saime 12 inimest 12 rattaga rõõmsalt kahe sõidukiga Lätti liigutada.

Rada:
Kolonnis starti. Mingi hetk hakkas metsas keegi tongi paugutama ja sinna tuli kaartide järele joosta.
Ma imestasin, et miks stardis keegi eriti liikuma ei hakanud, et mis teil lätlastel viga on, planeerite terve raja ette ära vä? Hiljem selgus, et B-rajal algas asi jalkatiimi komplekteerimisega ja see tõesti võis päris kaua võtta.
Start rattaga - kohe alguses löödi lahku. Esimene ülesanne oli koguda vastavalt KP väärtusele 10 punkti kahest KP-rühmast kahel pool raudteed, arvestades omakorda mitu inimest iga KP-d läbima peab (see arv oli legendis kirjas) . Esimesest poolest võtsin mina 52c, Sander 51, Aivar sõitis koos minuga. 101 saime kokku, andsin Aivari Sandrile üle, nemad läksid koos võtma 102, mina koos supernaiste Kadriga sõitsime otse SF4.

Seal hakkasime nuputama, kuidas teha jooks+süst (või oli see kajak?) etappi (Kaardid 1 ja 3). Kuna korraga lubati paati vaid kaks inimest ning iga võistkonna liige pidi võtma vähemalt 1 punkti nii maalt kui merelt, siis sai tehtud plaan et üksik jooksja toob ära tagumised KP-d, samas kui paat kammib järve läbi ja jätab kõige lähema punkti jooksmas käinule võtmiseks. Siin jäi igatahes paari kiiresti tehtud otsuse tõttu ratsimisruumi päris palju. Igatahes mina Sandriga süsta, mina istun jalaruumi tõttu taha. Elu sees pole süstas istunud, nats aega liigume, siis Sander ülteb et kuule sa võiks tüürida ka.. um, süstas peab vä? Pidi jah, kohti enam vahetada ei saanud, siis tuli sellega kuidagi hakkama saada ja loogikale sain isegi pihta – vbl õppisin ma sellest kogemusest midagi ka kanuu tüürimise tarbeks. Igatahes kui oli vaja paremale keerata siis tuli mõla panna vette vastu süsta paremat seina ja voila, keeraski nina paremale - tundus, et füüsika nõustus sellega. Nii ma pidingi endale kõvasti ütlema kuhupoole me keerama peame, et siis vastavalt sellele käituma – vahest läks ikka sassi. Gepsu pealt vaadates liikusime me samas ikka väga sirgeid jooni pidi :P Huvitav oli see, et kunagi ei pidanud ma korrigeerima kaks korda järjest ühele poole, alati olid vasak ja parem vaheldumisi. Ma usun et ma eriti tõmbamistööd siin ülesandes ei teinud, rohkem solberdasin niisama kui just parasjagu „tüürida“ polnud vaja. Igatahes seiklusporr 4 ei närinud siin läbi, et iga liige peab mõlemast osast midagi võtma ja nemad tõusid siin väga kiirelt liidrite hulka :)

Maa peale jõudmise järel sõitis Sander metsast saabunud Aivariga ühte punkti ära tooma. Tagantjärele räägiti, et oleks võinud üksiku järvepunni järele saata ühes paadis hoopis Aivari ja Eleri - ilge kokkuhoid, ilge koostöö etalon! Igatahes, sai nõnda. Metsas tegime Kadriga jälle kiire ringi ning siis tagasi järgmist ülesannet kokku panema – sisuliselt oli tegemist rattast ja jooksust koosneva valikuga, kus tuli punktid valikusse võtta kindla süsteemi järgi ja KP numbrite lisatähtede abil kokku saada nö jalkatiim – 1 treener, 1 väravavaht, 3-5 kaitsjat, 3-5 keskvälja djuudi ja vist 1-3 ründajat. Vaatasime lõpuks variandi, mis saatis meid kõiki jooksupunne võtma ja enne seda rattaga läbimiseks võimalikult sõidusõbralik variant. Siin läks kõik suht hästi – üldreegel iga rattapunniga oli, et meie kimasime eest, tegime punnile lähenemisel vea ja siis said supernaised meid jälle kätte. Jooksus jätkus sama, viimase punniga saime veidi pikema vahe sisse – siin hakkas Aivar juba hoiatama, et tempo pigistab temast vaikselt elu välja. Rattakas 133 oli äge – järvepunkt keset järve, tross viis sisse. Punn oli muidu vist normaalselt trossi küljes, aga siis kui seal kuus vaimustusest kiljuvat eestlast ja mõni lätlane küljes rippus, siis vajus jaam ikka päris sügavale vee alla ja sinna SI-d sokutada suht keeruline.
Kui karjääri ümber ring joostud tuli võtta 1 KP ning pärast seda joonorienteerumist kindlusse. Joone pealt tuli leida fotodel olevad objektid ja üles märkida nende järjestus joonel. Hiljem tuli samas järjekorras võtta KP-d kindluses. Kindlus oli üks haige koht – vana „garnison“ korralike bastionidega, kenasti kasarmuid täis ning vene ajal oli sinna juurde surutud paar 5-kordset hruštšovkat. Sisuliselt 90% maju olid lagunenud, aga teed olid täiesti imeliseks ehitatud – terve linnaosa oli täis bussipeatusi, igal ristmikul olid peatee märgid, sillutis oli täiuslik, lambid MOODSAD. Aga majad kõik täiesti perses. Ma ei tea, mis plaanid daugavpilslastel selle rajooniga on. Igatahes sinna tahaks veel minna, enne kui sinna Tiskres ehitatakse.

Kui jooksupunnid käes, ütles legend, et sellest hetkest kui SF-out punkti võtame ei tohi me järgmise vahetusala SF-outi poole tunni jooksul võtta. Kahe vahele oli järjekordne viktoriin pandud – kaardil olevates punktides tuli igas objektis küsimusele vastata – a la mitu kahurikuuli on kahuri kõrval; mis aastal mingi maja ehitati; mitu lampi on maja ukse kõrval. Siit koguti kokku numbrid, mis in a true latvian style tuli siis kirjutada valemiruudustikku. Sealt sai kokku arvutada nurgad, mis tuli võtta kaardil erinevatest vahetusaladest, tõmmata kolm sirget ja järgmine lisaülesanne pidi olema nende lõikumispunktis. Enne, kui sinna suunduti, mindi võistluskeskusest läbi – saime lambistiku ja muu üleliigse pasa maha jätta ja mugida korraldajate toitlustuspunktis saia.

Joonte ristamine meil just eriti filigraanselt ei õnnestunud. Esimene kord jõudsime tühja kohta, mõõtsime ümber saime uue koha, jälle vale – vahepeal käisime läbi kõik silmapiiril paistvad objektid, kust otsast laskumine vms võiks lisaülesanne olla. Lõpuks tiirutamise peale ka suht komistasime moto-staadioni otsa, kus oligi lisaülesanne. Maailma kõige KÕIGE mõttetum lisaülesanne läbi aegade – statal tuli rattaga sõita üks tiir, kiireim sai hiljem eriauhinna. YAY! Edasi oli siit 76 ning siis tuli neljast KP-st valida teel järgmisesst alasse (SF7) valida kaks niimoodi, et tagasiteel ülejärgmisesse alasse võtad ülejäänud kaks. Kahjuks ei pannud tähele, et KP76 oli ka palju täpsema Kaart 3 peal. Kuidas selliseid asju tähele panna? Kuidas sellised asjad meeles püsiks? Igatahes sellega tegime jälle üleliigsed ca 3-4 minti viga. Kaks ratta-valikupunkti – ühega jälle viga, kusjuures sattusime mingitele teedele, mida kaardil ei olnudki, kuigi koguaeg olime nagu paigas. See tähendas jälle kildist lisatiiru.

SF7 oli kauaoodatud Daugava ületamine. Vesi absull ei kutsunud, aga sees oli TORE! Esimene pool hoidis ristkurssi päris hästi, aeg-ajalt avastasid isegi et jalad ulatuvad põhja. Teine pool oli juba teine tera – vool hakkas kõigest hoolimata allavoolu vedama. Niimoodi tahaks kunagi puhkust veeta! Viskad asjad veekindlasse kotti ja mudku seilad allajõge.
Teisel pool jõge oli cool kinni kasvanud karjäärimaastik, aga ei mina ega Aivar polnud enam eriti säravad jooksjad, samas liikmistempo oli suht sama, mis teistel meiega samal ajal trekkivatel tiimidel. Sander kadus vahepeal nii eest ära, et tuli topelt kaarti lugeda, et tagapool ka teaks kuhu minek. See oli ANNOYING. Sealt alates mul enam eriti tuju ei olnud ja ainuke huvi oli, et me kontrollaega jõuaks.

Järgmine ülesanne oli läbi Kaart 7-le kantud etapid nii, et läbitud saab ükskõik mis pidi 8 etappi ja 9 KP’d. Meil oli kiire, ma tahtsin otse finišisse, Sander koostas meile ikka pisikese tiiru. Siin nägime veel isegi etappi lõpetavat seiklusporr 4 ja meiega sarnaselt ühendatud varianti tegevaid supernaisi – nemad kaotasimegi me lisaülesannet otsides.

Siit ära kaks punni olid puhtad lätid. Teerist? Loomulikult teeristis oleva puuriida taga! Teerist? Loomulikult truubis! Lõpp oli juba rattaga tõmbamine läbi pühapäevahommikuse (päris tiheda) kesklinna liikluse. Andsime trammile teed, seisime punase taga, aga IKKAGI jõudsime kontrollaega.

Protokollist paistab et trahvi oleme ikka saanud ka ühe mittetöötava süstapunni eest ka – juhend käskis küll helistada, kui mõni punn ei tööta. Me mõtlesime, et küll keegi helistab ja siis me ka trahvi ei saa, aga ju siis läti reegel – pannakse kirja need, kes helistasid! Aga noh, jamama ei viitsi hakata.

Kojusõit oli lõbus. Käisime Aluksne järves ujumas ja puha – vesi oli rämmekülmem, kui kõik see, mis me öösel kogesime.

Järgmine xrace etapp on 16. augustil Riias – veel pole 100% kindel, kas päevane v öine, nende lehel oli veel vahetult enne Daugavpilsi küsitlus üleval. Põhiküsimus paistab olevat, et kas Riia festivali raames toimuvat ilutulestikku tahame me vaadata raja olles või pärast lõpetamist. Sedapsi. Samal ajal on muidu ka 48h Saaremaal. Ma arvan, et kui ma kunagi valikut tegema hakkan, siis olen pigem Team Riia. Aga eks näis. Sarnasel teemal – just täna saime Kristjaniga (vist) kolmanda liikme oma kuulutuse peale, mis rahuldus 21. kohaga. See 21. koht oleks by far mu parim öise xdreami koht, aga keegi ei tea seda.

Lessons learned:
Öistel etappidel lamp kiivri külge korraldada – ma tulin KP133 meie kuuese kamba hulgast esimesena järvest välja ja selleks ajaks, kui ma endal juhtmed-lambid-koti-särgid-numbrid olin paika sättinud, olid kõik juba poolel teel järgmisse punkti. Suht pohhui on ju, kui öisel etapil kiiver alati jooksuetapil peas on? Siis veel, kui kaardil näed punkti, mida sa sel etapil kasutama ei pea - vaata juba ette ära, kus seda vaja läheb, siis ehk jääb meelde uuesti tulles paremat kaarti vaadata, Üldse võiks suure mõõtkavaga kaartide asukoha rajal juba alguses paika panna, need võivad mõnikord täiesti üllatuslikult abiks tulla.
Läti reegel – kui lüüakse lahku, ei pea koos läbima ka neid punkte, mille peab võtma mitu inimest! Ja loomulikult reegel nii vana, kui öö - öisel etapil kindla peale suurt teed pidi ringi etapid on üldiselt kiiremad.

Minimöla:
* Xrace tundub superäge vist ainult esimesel paaril-kolmel korral, siis hakkavad imelikkused veidike korduma ja novelty wears off. On vist ka mingid seiklussportlaste tüübid, kes sellist loteriielementi üldse ei kannata. Andreas vaatas meie kaarti ja näost peegeldus ainult vastikus :D Selles mõttes on kahju, et xdream ongi peale legendaarset Kärstna etappi teinud selge valiku suund-orienteerumise kasuks, kus toores jõud võidab absoluutselt iga kord.
* Mul on kokkuvõttes kahju kõikidest meie vigadest. Arvestades, et Sandril oli ilge loom sees, aga jalg haige, siis oli ta meist füüsiliselt nii palju üle, et minu ja Aivari liikumiskiiruse pealt kaarti lugedes ei oleks me tegelikult tohtinud koos liikudes üldse viga teha. Lätis meeldib mulle justnimelt OSALEDA - ise lugeda kaarti, ise osaleda otsuste tegemisel, aga kui temps üle jõu käib, siis seda muidugi ei tee.
* Hea meel on mul selle üle, et Sander meid viimasel jooksetapil ikka metsa ajas paarigi punkti võtma ja et me jõudsime finišisse 1,5 minti enne selle sulgemist.
* Mulle meeldis Manni professionaalne lähenemine – kuigi me tegime mõned rajavaliku otsused kahe tiimiga koos, oli tema eesmärk metsas mitte mõnus koostöö-buzz, aga ikka oma tiimiga maksimaalse tulemuse tegemine. Siis kui meie ikka kilkasime et „punn siin, porrud silgake kohale!“ või „luba ma aitan sul selle veealuse punni järele ulatuda“, siis nende poolt küll mingit a la ’oi te poisid, pöörasite vale teeotsa peale, tulge tagasi’ märkusi oodata ei tohtinud. Metsas tundus see kurb, finišis täiesti ainuõige.
* Kaardid (SPORTS) – ilma ingliskeelse legendita suhteliselt pooltühi klaas:
http://xrace.lv/lv/kartes/2014/daugavpils/
Uskumatu, et B- ja C-rada pidid ka seal karjääriümbruse metsas jooksma. Eestis minestaks C-raja kamp kohe ettepaneku peale mikroreljeefis punne kammida – ja nemad löödi veel lahku ka. Samamoodi tegi B-rada sisuliselt sama raja, mis meie v.a. eraldi väljasõit linnast itta koos jõe ületamistega. Eestis oleks iga etapp neil ära nuditud, aga siin said juhendi täie rangusega.
* odoka kaotasin ära, kuigi odokat polnud vajagi. RAISKAMINE
* SIS recovery joogipulber on imeline.
* Postituse proof-reading toimub hommikul - paistab, et küljendamine pole mu tugevaim külg

Finiš. „Pildistamine? Milleks pildistamine? Milleks alati see pildistamine?“ ütleb mu moll.