esmaspäev, 9. juuni 2014

Mida teha selleks, et rattasõidult auhind saada?

Käisin laupäeval Rõuge rattamaratonil ja nüüd ma tean sellele küsimusele vastust. Kuna ma kade pole, siis jagan oma teadmisi teistega ka.


Ettevalmistus

Kõik algab ettevalmistusest. Oluline pidi olema eelmisel õhtul korralikult tankida. Sportlased tangivad tavaliselt pastat. Nagu praktika näitas, siis minu puhul toimis väga hästi ka variant, kui eelmisel õhtul kõht korralikul grill-lihast ja vorstist punni süüa ja mõõdukas koguses õlut peale juua.


Teine oluline samm pidi olema see, et tuleb korralikult välja puhata. Sellega kõige paremini just ei läinud, aga päris valge ka veel väljas polnud, kui koju jõudsin. Hommikul ei saanud igal juhul tükk aega aru, et kes kurivaim ja miks ometi selle kella laupäeva hommikuks karjuma pani...


Ma olen kuulnud, et sportlase moodi mehed räägivad, et enne sõitu tuleb sooja teha. Kuna enne starti käisin vähemalt 2 km kauguse metsas rattaga põiel, siis siia saan nüüd küll cheki panna. Koht stardikoridori esimeses otsas pidi ka olluline olema. Siia nüüd küll checki ei saa panna, sest siis kui mina kohta valima jõudsin selgus, et need kohad on juba läinud.


Sõit

Sõita tuleb ikka mõnuga. Kui stardipauk(seekord vist oli hoopis mingi vile) käis, siis proovisin teistele mitte väga jalgu jääda ja ootasin, millal mootor soojaks läheb. Umbes poole tunni pealt hakkas juba inimese tunne tekkima, aga väga pikalt see paraku ei kestnud, sest õige pea  hakkasid jalad krambiilmingiud andma. See tundus eriti veider, sest tavaliselt mul krampidega probleeme pole. Igal juhul võtsin siis tõusud rahulikmualt ja tarbisin ära kaasas olnud magneesiumi. Selleks, et mitte liiga vara finishisse jõuda tuleb vahepeal ikka korralikult kukkuda ka. Kuna prillidest enam suurt midagi läbi ei näinud, siis oskasin peale teist TP-d suusarajal suht korraliku kiiruse peal mingit suurt kivi tabada, mis mul lenksu käest ära lõi. Järgmine hetk olin rajal pikali ja tagant tuli hirmsa kolinaga mitu ratast selga. Seda, palju mehi minu kukkumine veel maha niitis ma kahjuks öelda ei oska, sest rattakuhi korjati muinu pealt kokku vist veel kiiremini, kui need sinna maha laotati. Üks kaasvõistleja siiski jäi natuke kauemaks ka, sest nägime ikka kahekesi päris jupp aega kurja vaeva, et minu ratta sarved tema esijooksust kätte saada. Kukkumine selgitas mulle kahte asja, millest ma siiani eriti aru polnud saanud. Esiteks on alati kuidagi veider olnud kuulata kommentaatorite juttu sellest, kuidas räägitakse kukkumise puhul rütmi kaotusest. Seekord tajusin seda väga selgelt ise. Arvan et oma 5 km läks enne kui jälle korralikult liikuma sain. Teine asi, mida ma siiani mõistnud polnud oli see, et miks kuradi pärst rahvas rattamaratonidel oma ratast keset teed parandama/lappima hakkab, kui kumm või kett läheb või siis kukkumine toimub. Püsti ajades ja rattaid lahti arutades ei tajunud mina aga üldse seda, et olen ise ka keset teed ja teistel jalus. Õnneks teine mees taipas öelda, et läheme eest ära. Finishisirged olen püüdnud sõita tavaliselt nii, et kohti ära ei anna. Rõuges nägin silmanurgast, et keegi tahab, et seekord asjad natuke teisiti läheksid. Üritasin juurde panna, aga kuna mulle jäid ette 2 lühikese maa sõitjat ja karbist välja saamiseks oleks pidanud tegema väga riskantse manöövri, siis otsustasin viimastel meetritel alla anda. Peale joone ületamist ei lastud aga korralikult hingegi tõmmata vaid pidin kohe meediastaariks hakkama. Pandi mikker nina alla ja mingi täiesti võõras mees astus ligi, teretas, õnnitles ning pakkus mulle autovõtmeid. Mina mõtlesin oma 160+ pulsiga veel, et täitsa sooda, et need pole ju üldse minu auto võtmed. Kui pulss alla läks, siis sain aru, et olin lõpetanud mingil kohal, millega kaasneb vabalt valitud nädalavahetusel vabalt valitud Opeli kasutusõigus.



Peale sõitu tegin traditsioonilise ujumise Liinjärves ja võtisn veel ka teist korda seda finishitõusu. Eriti tasemel oli seekord meditsiini telk, sest sellel ajal kui minu küünarnukki puhastati pakuti mulle ka ülihäid hapukurke. Toidusaba liikus ka väga kärmelt ja suurepärase hernesupi kõrvale sai veel kurki ;-)

Selline auhinna saamise juhend ja muljed siis seekord. Kes tahab Opeliga sõitma minna?

esmaspäev, 2. juuni 2014

Aidu Xdream - seiklusporr mehed

Priit alustas minu ja Kaido moositamist Aidu Xdreami osas juba talvel ja seiklusporr mehed oligi seekord väljas kosseisus Kaido Hallik, Priit Poopuu ja Martti Mikk. Üritus ise toimus siis 31.05.2014 ja start anti Maidla mõisa eest.

Stardieelse minutiga jõudsime täpselt hajutused ära jagada. Priit sai B, Kaido A ja Martti C. Seekord alustasime tagumisest reast ja pundist läbi saamisega läks nõks aega. Kui vajutama sai hakata, siis olid liidrid juba mitusada meetrit ees.


Kuna minu teise punkti oli rajameister kenasti põõsasse pannud, siis sellest otsustasid liidrid aga mööda sõita ja mina võtsin selle esimesena. Kanali ületus ei läinud mul aga kõige paremini ja punt neelas mu uuesti alla. Vahetusala poole sõites laekus selja tagant Kaido ja seni kuni meie rattaid maha panime oli kohal ka Priit.

Kanuu kaarti vaadates oli minul kohe selge, et kiireim variant on kanuu 6-dasse punkti tassimine ja peale väikest jauramist läks Kaido jooksma/ujuma ja meie Priiduga võtsime kanuu selga ja asusime 6.da punkti poole teele.
Aega parajaks tegemas enne kanuu algust Foto: Meelis Toom

Kanuud tassides enamasti kõndisime, aga võimaluse korral üritasime ka joosta. Mina üritasin ka kaarti ette lugeda ja oskasin kaardi selle käigus kahel korral ära kaotada. Seega sai proovitud ära ka kanuuga kükitamine. 6.dasse punkti jõudsime esimestena ja jäime Kaidot ootama. Hoolimata sellest, et ootasime Kaidot üle 4 minuti ei suutnud me seda välja raalida, et kiireim tee tagasi on kanuu sama teed tagasi tassimine. Minu pettis ära see, et punktide ühendusjooned jooksid suhteliselt paralleelselt kanalitega ja tundus, et siin pole küll võimalik lõigata. Seega tassisime kanuu seitsmendasse ja sõitsime sealt finishisse, aga punktidesse 7-10 ei pidanud ju üldse kanuuga minema.... Loll on loll on loll ma ütlen. Kanuu 7-dasse tassimine ja lõppu sõitmine tähendas aga seda, et 6-da punkti liidrikohast sai kanuu lõpuks ~12 minutiline kaotus liidritele. Kanuu lõpetasime koos Vaudega.

Ratta selga istudes kostis Priidu suust kohe hädakisa, et rehv on tühi. Kiirelt balloon välja ja rehv täis. Siis selgus aga tõsiasi, et piim on rehvi seest otsa saanud(või hapuks läinud :-) ) ja auku see ära ei täitnud ja rehv susises edasi. Lasime vahtu ja lõime käsipumbaga rehvi täis ning asusime Vaudet jälitama(GPS-i logi järgi kulus siin 3,5 minutit). 13-da punkti(KP 73 rabasaar) poole sõites ütles Priit, et rehv läheb ikka pehmeks. Sõitsime Kaidoga Priidul eest ära ja käisime kiirelt saarepunktis ära ja pumpasime veel korra Priidu rehvi(1,5 minutit). 14-da punkti poole sõites sai Kaido raudtee ääres mingile suurele kivile pihta, mis tal lenksu käest ära lõi ja Kaido kukkus päris valusalt. Seni kuni Kaido ennast tee pealt kokku korjas jõudis järgi Priit, kes teatas, et ta sõidab juba velje peal ja ütles, et muud ei jää üle kui õhukumm sisse panna. Võtsime selle operatsiooni siis seal raudtee ääres ette. Kaido, kelle põlve peale tekkis sisuliselt hetkega umbes tikukoosi suurune ja tikutoosist paksem munakas, jahutas oma põlve samal ajal kõrval kraavis, kui meie Priiduga rehvi vahetasime. Esimene õhukumm, mille sisse panime ja ballooniga täis lasime jooksis õnnetuseks sama kiiresti tühjaks kui balloon ta täis oli lasnud. Oli teine küll väga korralikult toidukile ja kilekottide sisse ära pakitud, aga ilmselt ikkagi oli miskit pidi sadulakotis augu sisse hõõrunud. Kontrollisime igaks juhuks üle ka mantili, aga sealt midagi ei leidnud ja panime kiirelt teise õhukumm sisse, aga kuna balloonid olid otsas, siis teise rehvi lõime täis käsipumbaga. Teine õhukumm jäi õnneks pidama ja saime edasi liikuda. Aega kulus selle möllu peale aga tervelt 13 minutit. Seega puhtalt rehvijama peale läks meil 18 minutit kaduma :-(

Liikusime vaikselt 14.da punkti poole edasi ja Kaidol käskisime kohe häält teha, kui tunneb, et põlvega asjad hapud on. Kui mälu-O algusesse jõudes räägiti midagi 6-dast kohast, siis tekkis küll tahtmine küsida, et ega te midagi segi ei aja? Mina üritasin lihtsalt seda mälu-o kaarti meelde jätta ja Priit sirgeldas natuke seda mälu-o kaarti paberile ka ja asusime teele.
Mälu-O. Kaart peab ikka kaasas olema. Olgugi, et sealt midagi vaadata pole. Foto: Toomas Laur
Korra ikka vaidlesime ka mälu-o ülesandes, et kuhu edasi, sest mina olin ühe mäe ära unustanud :-) Kaido liikus ka täisa pädevalt arvestades seda, milline pilt peale kukkumist avanes.

Kaevanduse otsimise punktid kujunesid meie jaoks lihtsalt läbi jooksmiseks. Võrreldes läti seikluste punkti otsimistega oli see ikka väga, väga lihtne ülesanne. Läti puhul oleks tulnud sellest seina august läbi ronida, siis veel 2 korrust sügavamale minna, seejärel veel mingitest olematutest piludest x korda läbi pugeda ja siis oleks alles heal juhul punkti leidnud. Ja mingeid vihjeid poleks keegi kuskile kirjutanud.

Suusaradade otsimispunkt tuli ka suhteliselt valutult, kuigi päris otse punkti me ka ei sõitnud. Jooksus kasutasime 34-dasse punkti jõudmiseks seda rada, mis läks 37 punkti kõrvalt mööda. 34 punkti juures ragistasin taas mingis augus oma hüppeliigest, aga õnneks teip hoidis hullema ära. 36-da punktiga tegime minu initsiatiivil ~6 minutilise vea. Me ei ujunud 35-dast otse üle vaid jooksime nõks põhja ja siis ujusime üle. Paraku see nõks tähendas seda, et sattusime punktist põhjapoole ja tegime seal risus ühe ülearuse edasi tagasi otsa. Ujumised olid lahedad ja eraldi jooksus oli minul variant b ning ringi jooksmise asemel läksin sinna ka veel ujudes, mis tähendas muidugi seda, et tagasi jõudsin viimasena.

Ratas odaviskesse oli lihtne. Odaviskes põrutasin mina nõks üle ja tabasin 10-t. Juhendasin Kaidot, et ta väga kõvasti ei viskaks ja Kaido tabaski keskele. Priidul kästi seepeale lihtsalt oda alla visata :-)

Veel viimane hargnemine ja rattaid alasse pannes selgus peale liitmistehet, et raha lugemisega meil probleeme pole ja võisime finishi poole edasi liikuda. Viimasest punktist finishisse mineku osas Priit küll natuke protesteeris ujumise vastu, aga ega talle palju valukuvariante ei antud :-) Tõele au andes mina ujumisliigutusi tegema ei pidanudki vaid kõndisin sealt jõest lihtsalt läbi.

Kui finishis öeldi, et Salomon sai 45 minutit trahvi ja oleme ~8 minutiga Duncani järel neljandad, siis võttis küll natuke tatistama see rehvipurunemine. Küll oleks olnud magus Duncani lollused ära karistada... Väga tihti selliseid võimalusi just ei anta.

Finishis Foto: Meelis Toom

Maastiku ja raja kohta ka ainult kiidusõnad.

Tulemused

Endomondo kasutajad näevad siit ka tracki

Video ka:

Aidu XDream 31.05.2014 from Priit on Vimeo.

Maidla Xdream, 31.05.2014 – seiklusporr, 21. koht

seiklusporr AKA seiklusporr 4 AKA seiklusporr supereliit koosseisus: Kristjan Karabelnik, Mihkel Reimaa, Priit Rooden.
Kirjaneitsina paneb meie päeva kirja Mihkel, kuigi arvestades et valikuotsuste tegemisest ma osa ei võtnud, siis on see lihtsalt ümberjutustus raja läbimisest.

Lühidalt: Oli tore. Enne starti unistas foorumist kolmandaks osalejaks leitud Priit Top 10 kohast, me Kristjaniga patsutasime selle peale ainult oma talvega paisunud kõhtusid, rullitasime silmi ja vastasime läbimõeldult ja lubadusi jagamata, et "been there, done that". Üldiselt kujunes see xdream minu jaoks selliseks nagu need paljud eelmisedki, kus peale minu on tiimis kaks füüsiliselt tugevamat autoriteeti – mitte eriti kaarti vaadates ja üritades järel püsida. Kuigi mulle selline variant istub, siis järgmisel korral peaks enda ülesandeks vähemalt legendi jälgimise võtma – seda rolli ei täitnud meil seekord mittekeegi ;) Priidu lapsepõlv oli vist Kohtlas möödunud ja ümbruskonda ta ka hästi tundis, kõige rohkem aitas see mälu-o’s.

VEIDI pikemalt – Stardireaktsioon oli meil üks parimaid, rajad said noppelt jagatud, aga numbrilt 58 kiiresti minema saada polnud kerge. Selle kohta on ka EKSKLUSIIVNE VIDEO:

Vahetusalasse jõudsime 3 minuti sees, mina kahjuks viimasena, seega ähkimiseks eriti mahti ei antud ja pandi kohe kannud tassima. See oli räme ja seda tuli teha nii mitu korda! Kaarti nägingi ma uuesti vist alles 7. punktis, kus me leppisime kokku, kus me Priidu uuesti peale korjame. Kanuuplaan oli meil selline nagu paljudel – KP4 juurest kohe kanuus kolmekesi kanalit pidi põhja kuni ülemise teeni, sealt kanuu seljas lõige järgmise kanalini – siit läks Priit võtma KP5-6, me Kristjaniga tassisime veidi kanuud edasi, seilasime KP6 ning jõudsime kohale Priiduga ühel ajal. Huvitav oli KP6 juures see, et kohtunik ei lubanud punkti võtta enne, kui kõik kolm liiget kohal olid – legendis pole selle kohta sõnagi ja mõni rajavalik oleks vbl nõudnud kanuu punktivõitja täiesti eraldi liikumist? Esimene ujumine ehmatas, neljas ujumine tagasi KP6 suunas oli juba täitsa meeldiv. Tagasiteel nägime päris pisikeste vahedega kolme naiste võistkonda. Kuhu porrunaised pärast ära kadusid, me ei saanudki teada – loodan, et õige pea saan lugeda, kuidas ujumine seekord nende sisekliimat mõjutas :) Tagasituleku osas me Kristjaniga otsustasime, et kanuusõit on meeldivam kui tassimine ja seetõttu sõitsime ära kogu pika kanali KP9 juurde. Mis ei tähendanud, et kanuusõit kah raske polnud. Üldse oli olukord selline, et niipea kui Priit ei vaadanud, siis me viilisime. Ütleme, et minu initsiatiivil! Kanuu osas oleks huvitav ka teisi valikuid näha – kas keegi läks ka KP6 juurest otse vahetusalasse kaks korda kanuud üle poolsaare tassides – kappide jaoks paistab päris kiire variant? Arvestades, et mõned ujusid juba KP4, siis vist kanuu liikuski lihtsalt „punast joont pidi“ vahetusalast KP6 ja tagasi?

Kus Priit kõik täpselt ära jooksis ja mitu korda ta ujuda otsustas, seda ma ei tea. KP8-le lähenes tema igatahes altpoolt samal ajal, kui keegi ülevalt poolt talle kivirahet kaela veeretas. Kokku saime sõudekanali sissesõidu juures pisikesel maaribal. Esialgne mõte oli tal küll KP10’st otse finišisse joosta, aga arvestades kuidas me Kristjaniga esimest korda kahekesi kanuusõiduga eriti filigraanselt hakkama ei saanud, tundus kiirem variant kanuus kolmekesi olla. Sellesama elutarkuse arvelt oleks tegelikult ka KP4 minnes võinud Priidu umbes 500m hiljem kanuust välja visata. Veel üks tagantärele tarkus on, et sel ajal kui Priit meid kanuuga sõudekanalisse tagasi ootas, *oleks* ta võinud ka legendi läbi lugeda – samas esimest korda uue koosseisuga metsas ei mäleta nö „ajaloolisi vigu“ eelmistest võistlustest.
Üllatuslikult avastasime vahetusalas, et KP14 kontrollajani pole sugugi palju. Ja just seal KP14’s meie moronism alguse saigi - ilma legendi vaatamata lupsasime maa alla ja enamus punkte oli võetud, kuni Kristjan vaatas, et krt need tiimid meie ümber on liiga kõvad ja peaks siit ammu läinud olema – muidugi nii oligi, et kõigepealt tuli läbida mälu-o. Hrnk. Mälu-o oli minu jaoks ainult üks pikk tilpnemisfest – positiivne elamus oli see, et medisoft&seiklusporr ronis esimesest mäest meist veel aeglasemalt üles ja rohkem me neid ei kohanud.

Reljeefikaardil jooks oli lihtsalt räme. Mingi 5 tiimi said korraga metsa ja hoidsid päris hästi „tempot“ – Kristjan juhtis vägesid – seetõttu etapilt täiesti ausalt välja teenitud 11. koht. KP35 ajaks juba tõmbas rahvas lahku, üle ujus vist peale meie ainult 1 tiim + Mann. Siit me saimegi oma kamba ees päris asjaliku edumaa. KP37 tuli ilusti kätte ja teel itta oli tuju päris kõbus ja liikusime kiiresti. Eraldijooksu punnide jagamisel sai vist määravaks distants, Priit läks pikale, mina B, Kristjan A – välja jõudsin ma ikkagi viimasena, sest otsetee suurele teele seda kollast riba pidi oli koletu võssiga ääristatud ja tuli siis paremalt poolt järve minna. Kodus diivanilt oleks ise C-variandi võtnud - paistab, et vähem ronimist ja vähem mõtlemist.
Edasi kakuti rattaga – saime endale täiesti uued 3-4 konkurenti, sealhulgas täiesti randomly ka Ilmäraeksimatud ja SASS. Odaviskes olime me kahjuks ainukesed, kes kaks ringi tegema pidid ja viimasele otsale me nii läksimegi, et ühtegi selga püüdmiseks ei paistnud. Legendi ei vaadanud muidugi keegi ja mingit tahvlit punktis märkas ainult Priit. Rattaalas paistis, et abs mitte ükski tiim ei olnud õnneks legendi lugenud. Sandberg muidugi protesteeris ja jämmerdas kõige kõvemini, kuni mingil ratast pakkival varem lõpetanud tsikil hakkas neist kahju (või sai kõrini :p) ja sosistas neile vastuse ette. Kuigi ma kuulsin seda vastust ka, oli Priit kahjuks sel ajal veel punne üle kontrollimas ja me ei saanud kohe punuma panna. Kuna Eleri läks finišisse joostes ringiga, tundus meile loomulikult, et mingi võimalus neid võita oli veel olemas ja laksisime veel üle jõe ujuda. Järele aga ei jõudnud ja nii me jäimegi oma raja viimase kolmandiku konkurentidele napilt alla. Huvitaval kombel on meil finišisirgel 3. aeg, ju teistel polnud enam kuhugile kiiret.

Kokkuvõte + minimõtted
* LESSON LEARNED – vabal hetkel tuleb lisaks kaardile lugeda ka legend ette. Tamsalu etapp says hello!
* LESSON LEARNED – mingi jook peaks igal etapil kaasas olema! Vbl juba pakkides tuleks silmas pidada, et üks seljakott ongi ainult jooksupõis ning seda kasutavad kõik liikmed siis, kui ollakse ratastelt eemal.
* LESSON LEARNED – vahetusriided – minu puhul 1 t-särk – on päevasel etapil on küll mõttetud kaasa vedada.
* Ega kõrgemat kohta kui 17. poleks me ka ilma rumalusteta saanud.
* Ebatavaline oli seekord see, kui PALJU ME SÕIME!
* Rõõmustas, et uut lampi sain testida just päevasel etapil ja mitte öisel – pikemaks kasutamiseks tuleb teda natuke rohkem ette valmistada kui „uuena karbist välja võtmine“
* seiklusporru ühispilt jäi tegemata – mõnes mõttes oli tore, et kui Tartu etapil olid porrulised umbes seitsmesse tiimi jagunenud, siis nüüd olime korralikult oma lipu all väljas.
* Jõelähtme xdreamile võib täiesti samas koosseisus minna. Minu jaoks tähendab see küll, et ma pean ka trennis pulsi kollasest välja ajama ja seda olen ma juba aastaid vältinud. Samas pole mul ühtegi kogemust, kus mul öine etapp hästi läinud oleks, kuigi see on just koht, kus pead jahedana hoides ja vigu vältides pole keeruline korralikule kohale tulla – ikka tuleb mingi meltdown.
* Järgmine kord ei ole rattaks vedamisköie kaasa võtmine üldse halb mõte, kuigi nii kaua kui ratast sõidetakse Võerdla-Jõelähtme o-kaardil, sellest mingit tolku küll pole. Viimasel teisipäevakul ma tassisin ratast õlal nii mäest üles kui alla liikudes – paistab et sinna tuleb järgmise kahe kuu jooksul rattajulgust harjutama minna.
*Järgmise võistluse osas hoian suu kinni kuni selg ja õlad Aidust taastunud on.
* Etapp oli ülesehituse poolest 10/10. Kiitused rajameistrile!

Kaaslased lisavad:
KRISTJAN:
Raja osas ka tagantjärgi väga rahul - just alade proportsioonid olid meeldivad, kui vaid kanuud jaksaks tassida. Füüsilise poole pealt oli seekord palju mõnusam kui Tartus, kuigi tempo oli enam-vähem sama, seal tiksusime ka suurema osa ajast 20...30 koha vahel. Imelik oli see, et kordagi ei tulnud väga rasket momenti ja isegi lõpus ei olnud jalad kuigi kanged - ju siis sai korralikult tangitud ja peatusi oli ka piisavalt.
Mihkel, legend oli mul täpselt odaviskeni loetud:)...sealt edasi vaatasin ainult kaarti, aga legendi mitte. Maa-alla kiirustamine on müstika, sest olin seda osa legendist juba 10x lugenud ette, aga ju siis oli vaja kohe lampi katsetama minna. Peaaegu iga XD tuleb tõdeda, et legendi lugematajätmise pärast on mõni suurem käkk tulnud. Järgmiseks korraks: 1 loeb legendi, 1 kaarti ja 1 jälgib, mis konkurendid teevad:)

PRIIT:
Kahjuks ei saanud Tartu etapil osalenud tiimiliikmed Aidus osaleda ja tiim jäi välja panemata ning treeningudki olid harvemad. Kuid õnneks siiski tekkis võimalus osaleda sisuliselt koduradadel toimuval etapil (teistkorda juba sellel aastal), mille üle on mul hea meel.
Ega ma suurt tulemust väga loota ei julenud kui sain aimu et võistkonnakaaslased pole palju trenni teinud. Samas ise lootsin et siis saab kergemalt läbi ja ei pea kõrge pulsiga tööd tegema ja enda viimase aja vähene treenitus ei hakka segama.

Paraku läks kõik vastupidi!
Start - punases kihutamine.
Kanuu etapi jooksud ligi 10 km ja ujumised (6tk. 360m, pikim ligi 100m) võtsid palju energiat kõrgel pulsil.
Pärast kaotasin kanuud oodates energiat märjana tuule käes külmetades.
Sõin harjumuspäraselt vähe, kuigi oleks pidanud rohkem.
Pärast rattaetappi kaevanduseks küpses asi 5ndaks tunniks ära, vaja oli suuremat turgutust, millest välja tulla õnnestus alles ratta etapiks.

Nendel kes ujusid sõudekanali risti üle oli üks ots vähemalt 160m, aga nad panid kohe teise veel otsa.
Koos jooksu etapi ujumistega tuli ujumist pisut üle 500m.
Purtse jõevee temperatuur oli emhi andmetel 12,2C

Mis puudutab raja läbimisse siis kui need kaks õnnetut viga, mis ilmselt väsimusest tulid, üks ühelt alalt üleminek teisele alale kolmanda asemel ja mündilugemise välja jätta siis võib tulemusega rahule jääda, esimesel korral maa alla läks ca 10 min ja müntide ülelugemisega läks ca 10 min.
Mina ei saa aru sellest kiidulaulust, et kanuu etapp oli väga lahe - võiduvalem oli ju kanuuga mitte sõitmine vaid ujumine, jooks ja kanuu tassimine? Aga valikuvõimalusi pakkus kanuu etapp küll, seda oli näha.

Oli tore. (pildid/video support-guru Anu)