Mida teha selleks, et rattasõidult auhind saada?

Käisin laupäeval Rõuge rattamaratonil ja nüüd ma tean sellele küsimusele vastust. Kuna ma kade pole, siis jagan oma teadmisi teistega ka.

Ettevalmistus

Kõik algab ettevalmistusest. Oluline pidi olema eelmisel õhtul korralikult tankida. Sportlased tangivad tavaliselt pastat. Nagu praktika näitas, siis minu puhul toimis väga hästi ka variant, kui eelmisel õhtul kõht korralikul grill-lihast ja vorstist punni süüa ja mõõdukas koguses õlut peale juua.

Teine oluline samm pidi olema see, et tuleb korralikult välja puhata. Sellega kõige paremini just ei läinud, aga päris valge ka veel väljas polnud, kui koju jõudsin. Hommikul ei saanud igal juhul tükk aega aru, et kes kurivaim ja miks ometi selle kella laupäeva hommikuks karjuma pani...

Ma olen kuulnud, et sportlase moodi mehed räägivad, et enne sõitu tuleb sooja teha. Kuna enne starti käisin vähemalt 2 km kauguse metsas rattaga põiel, siis siia saan nüüd küll cheki panna. Koht stardikoridori esimeses otsas pidi ka olluline olema. Siia nüüd küll checki ei saa panna, sest siis kui mina kohta valima jõudsin selgus, et need kohad on juba läinud.

Sõit

Sõita tuleb ikka mõnuga. Kui stardipauk(seekord vist oli hoopis mingi vile) käis, siis proovisin teistele mitte väga jalgu jääda ja ootasin, millal mootor soojaks läheb. Umbes poole tunni pealt hakkas juba inimese tunne tekkima, aga väga pikalt see paraku ei kestnud, sest õige pea  hakkasid jalad krambiilmingiud andma. See tundus eriti veider, sest tavaliselt mul krampidega probleeme pole. Igal juhul võtsin siis tõusud rahulikmualt ja tarbisin ära kaasas olnud magneesiumi. Selleks, et mitte liiga vara finishisse jõuda tuleb vahepeal ikka korralikult kukkuda ka. Kuna prillidest enam suurt midagi läbi ei näinud, siis oskasin peale teist TP-d suusarajal suht korraliku kiiruse peal mingit suurt kivi tabada, mis mul lenksu käest ära lõi. Järgmine hetk olin rajal pikali ja tagant tuli hirmsa kolinaga mitu ratast selga. Seda, palju mehi minu kukkumine veel maha niitis ma kahjuks öelda ei oska, sest rattakuhi korjati muinu pealt kokku vist veel kiiremini, kui need sinna maha laotati. Üks kaasvõistleja siiski jäi natuke kauemaks ka, sest nägime ikka kahekesi päris jupp aega kurja vaeva, et minu ratta sarved tema esijooksust kätte saada. Kukkumine selgitas mulle kahte asja, millest ma siiani eriti aru polnud saanud. Esiteks on alati kuidagi veider olnud kuulata kommentaatorite juttu sellest, kuidas räägitakse kukkumise puhul rütmi kaotusest. Seekord tajusin seda väga selgelt ise. Arvan et oma 5 km läks enne kui jälle korralikult liikuma sain. Teine asi, mida ma siiani mõistnud polnud oli see, et miks kuradi pärst rahvas rattamaratonidel oma ratast keset teed parandama/lappima hakkab, kui kumm või kett läheb või siis kukkumine toimub. Püsti ajades ja rattaid lahti arutades ei tajunud mina aga üldse seda, et olen ise ka keset teed ja teistel jalus. Õnneks teine mees taipas öelda, et läheme eest ära. Finishisirged olen püüdnud sõita tavaliselt nii, et kohti ära ei anna. Rõuges nägin silmanurgast, et keegi tahab, et seekord asjad natuke teisiti läheksid. Üritasin juurde panna, aga kuna mulle jäid ette 2 lühikese maa sõitjat ja karbist välja saamiseks oleks pidanud tegema väga riskantse manöövri, siis otsustasin viimastel meetritel alla anda. Peale joone ületamist ei lastud aga korralikult hingegi tõmmata vaid pidin kohe meediastaariks hakkama. Pandi mikker nina alla ja mingi täiesti võõras mees astus ligi, teretas, õnnitles ning pakkus mulle autovõtmeid. Mina mõtlesin oma 160+ pulsiga veel, et täitsa sooda, et need pole ju üldse minu auto võtmed. Kui pulss alla läks, siis sain aru, et olin lõpetanud mingil kohal, millega kaasneb vabalt valitud nädalavahetusel vabalt valitud Opeli kasutusõigus.

Peale sõitu tegin traditsioonilise ujumise Liinjärves ja võtisn veel ka teist korda seda finishitõusu. Eriti tasemel oli seekord meditsiini telk, sest sellel ajal kui minu küünarnukki puhastati pakuti mulle ka ülihäid hapukurke. Toidusaba liikus ka väga kärmelt ja suurepärase hernesupi kõrvale sai veel kurki ;-)

Selline auhinna saamise juhend ja muljed siis seekord. Kes tahab Opeliga sõitma minna?