esmaspäev, 13. juuli 2015

Xrace Smiltene, 11.07.2015, seiklusporr Kristjan+Mihkel, Sporta klase 15. koht?

Tundub, et sellest aastast on kasutusel uus punktisüsteem. Esimene kriteerium on nüüd läbitud punktide ja etappide arv ning seejärel järjestatakse tiimid aja järgi. Meie lõplik koht polegi praegu kindel, sest miskipärast pole meile kanuus ühte punkti etapi läbimise eest pandud. Sellest süsteemist sain ma aru alles järgmisel päeval kodus protokolli uurides :)

Rada oli jälle supercool. Seekord oli probleeme riietuse valimisega – koguaeg pidi olema külm vihmasadu, mis hakkas aga umbes 3h pärast starti. Seetõttu olin mina oma kolme kihiga koguaeg mõnusalt kuum.

Ingliskeelne legend anti kätte juba koos stardimaterjalidega, niet kõik eestlased seisid starti oodates ninapidi koos ja üritasid oma konkurentsieelisest maksimumi välja võtta. Rada algas linna pealt pildikeste otsimisega. Kaardil olevates punktirõngad tuli kokku viia fotodega ning selleks, et kahe KP asukohad teada saada tuli nende numbrite põhjal lahendada valem, et teada saada mis number ruudus on KP-d. Siit miniviga see, et kui on tarvis leida 7 fotot, ei ole vaja läbi joosta 7 punkti, piisab kuuest :) Igatahes läks siin kõik õnnelikult, julgesime isegi fotojahiks laiali minna.

















Edasi tuli esimene KOLMEST tulipist. Tee peal tuli võtta nii KP-sid kui jälgida järjekordseid fotosid. Fotolt puuduv number tuli meelde jätta, seda läks vaja hiljem rattaetapil. Siin läks jäle kõik ludinal, lõpus oli ühe ruudukese kaart valesti joonistatud ja me võtsime väikese interpreteerimisriski, mis osutus õigeks. Siis tundus meile äkitselt et oh-ho, seda teed pidi pole küll keegi ratast sõitnud, ei tea kas me oleme liidrid? Õnneks rattaalas oli ikka 10+ komplekti juba ees :) Muidu töötas meie mudel hästi, et mina karjun meetreid pluss järgmise pööramise suunda ja Kristjan jälgis odokat.




Siis tuli jooks, kus ainult Kristjanil kaart ja seega kõik otsuste tegemine samuti tema õlul. Etapil oli kolm suund-o ringi, millest kaks tuli läbida ise valitud suunas. Siin läks kõik väga ludinal, lahkusime rajale veits pärast Jürtsi, tagasi olime veits pärast Jürtsi. Siin kohtusime vist kõikide Eesti tiimidega ja küsimus huulil oli alati – MITMES RING?!. Mannid oskasid sellele küsimusel vastata ainult et nad on rumalad blondid vms. See sai tähendada ainult, et nad olid juba kolmandal ringil, muud rumalat lihtsalt ei kujuta selle küsimuse vastuseks ette!



Järgmine asi oli loomulikult järjekordne rattatulip (pilt all, velolegenda 2). Siin oli nipikas! Nimelt võis 1 KP vahele jätta. Alguses arvutasime, millise KP puhul oleks pikkusevõit kõige suurem, aga siis tundus, et rada on üles ehitatud nii, et kui sa juba ühte punkti lähed, siis järgmist vahele jättes ei ole võimalik ülejärgmisesse otse minna. See oli tegelikult vale, lisakuubikud polnud tegelikult kaardile NII kavalalt asetatud. Selle tõttu veetsime me KP35-s ka liiga pika aja nuputades, kuidas nüüd üldse edasi minna, et kuskilegi jõuda. Tundus, et paremasse veergu asetatud kuubik jätkub keskmisest veerust sama koha pealt, aga tegelikult jätkus ta põhitulipi ruudust 11. Sellele loogikale sain ma pihta alles siis, kui sellel enam mingit tähtsust polnud. Eks siis järgmine kord targem. Rajal suunasime korra ka Jürtsi tagasi võtmata punkti ja näitasime Mannidele ühe KP asukoha. SEE KÕIK OLI VÄGA PATRIOOTLIK.


KP38 oli tulipi lõpp ning järgmisest punktipilvest tuli võtta suvalises järjekorras need KP-d, mille numbreid me eelmistele fotodelt otsisime. Legendist jätsime küll lugemata, et need olid 1 liikme punktid, seda meenutas meile jälle Mann ühel vastusõidul. Noh vbl 3-4 minti läks siia kaduma, viimase üksiku KP tõin üksi ära (meie järjestus oli KP38-15-8-5-SF4).



SF4 oli ujumine. Kakkusime nii palju riideid maha kui mõttekas ja ujusime üle järve 100+100 meetri ed-tagasi. Eelmise aasta Aidu xdreamist alates on ujumisest kuidagi pohhui olnud. Sisseminek on korraks vastik, aga teadmine on, et ära päris ei kõnge ja ujumise ajal oli täitsa normaalne. Siit me saime välja koos Mannidega, Jürts ronis vette siis kui meie välja. Asi oli kohe huvitav, kui mingeid tuttavaid selgu oli mida püüda.

Edasi oli kolmas tulip (kaardil kirjas #4) – seekord fotode ja kaardifragmentidega. Good fun. Kõik oli tore kuni teises KP-s ma „miskipärast“ vaatasin legendi, kus oli kirjas, et punktid tuleb võtta hoopis vastupidises järjestuses kui nad kaardifragmentidel on. Ja järjestus oli kirjas kui KOHUSTUSLIK. Võtsin teema üles Superkonnadega, nemad alguses nagu mõtlesid samas suunas kaasa, aga siis otsustasid, et FAKKKTHIISSS, niisugust nippi ju ei saa ega tohi ega ei ole ilus teha! Ma ikka tahtsin uskuda, et nipp on võimalik ja tegin siis Kristjanile ettepaneku, et teeme näo nagu legend oleks õige. Ta ei olnud häälekalt vastu, vähemalt tekkis võimalik võrrelda, kummal oli õigus. Sõitsime siis ilgelt palju ja pikalt ja tagasi ja ringiga. Ei saanud ka olla nii, et läti keeles oli kuidagi teistmoodi sest ühe Läti tiimiga tegime me asja samas suunas. Minule andis kuni lõpuni pingutamiseks jõudu juurde uskumine, et minul oli õigus ja tibusid loetakse finišis, niet kuigi see etapp lõpuks tühistati, oli kogu sellel jamal kõrge motivatoorne kasutegur! See oli koht, kus oleks raja korrektne legendi järgi läbimine olnud paar korda meie ajast kiirem juhul, kui me oleks ära vaadanud tulipi lõpu asukoha ning sealt suuna viimasesse (loe: esimesse) punkti. Ehk siis:
REEGEL #11 – tulipis otsi alati võimalusel kaardilt lõpp üles, aitab kas viimasest punnist kiiresti ja otse lõppu sõitmisel või on võimalik ntx viimane punkt võtta hoopis finišist tagurpidi sõites. Ja muidugi reeglite reegel on see, et enne iga etapi algust tuleb sellekohane legend detailselt läbi lugeda.



Lõpuks jõudsime vahetusalasse, kus lahkelt voolas mineraalvesi ja pakuti saiamägesid. Mmmm. Minul jälle hasart lihtsalt niisama süsta peale lennata, aga Kristjan küsis, et miks punnid erinevat värvi on ja noh siis vaatasime ikka legendi ka. Nimelt tuli võtta 7 KP-d 9st aga nii, et KPd võetakse kasvavas numbrite järjestuses ning alati punane ja kollane vaheldumisi. Tegime siis mõnda aega plaani ja jätsime välja 75-76. Süstata muidugi absull ei osanud. Kui keegi vastu tuli, siis käis see mäng et kumb enne silmi pilgutab ning kuna meil puudus oskus asjalikku pööret teha, siis tavaliselt vastutulijad pidid meie iks-trajektoorist mööda keerama. Kristjan tegi siin vist minust kordades rohkem tööd ja vahest kui mulle tundus, et ma ees istudes sain juba aru kuidas pööramisele kaasa aidata, siis tegelikult tegi vist tema seal taga midagi asjalikku. Praeguses protokollis on huvitav, et Jürts võttis neid KP-sid suvalises järjekorras, aga nemad on meist lõpptabelis mingi nipiga eespool. „Huvitav“.



Järvel olles jäime muheda äikese kätte, seega oli tore et järgmine etapp polnud ratas vaid jooks. Nipiks tuli lihtsalt valikurajal jätta välja kõik ühe tähega KP-d – kas a b c või d. Me jätsime b, kuid miskipärast kirjutasime ühe b ikka oma rajale. Siin tegime oma ainukese asjaliku vea kogu raja jooksul, kui 50->47 ei pannud Kristjan enam maastikku kaardiga kokku ja tegime ca 5 minti paunakese. Jooksutempo oli ka juba minu venimiseks ja pooljalutamiseks langenud. Kogu tee 42->SF sisuliselt mõtlesime kõndides järgmist etappi, kuigi kokkuvõttes tegime vist lõplikud valikud nkn vahetusalas enne rattale istumist. Raiskamine, aga ega joosta poleks ma jõudnud kah.



Edasi rattasse. Kaardil oli kolm joonega ühendatud punktipaari ja ports üksikuid punkte. Valida tuli kaks punktipaari ja kolm lahtist punkti ning nendest siis endale suvalises järjestuses valik teha – enam polnud tähtis joonega ühendatud KP-sid üksteise järel läbida. Esimene valik oli 54-61-53-55-56-52-60. Kuigi siiani olin mina rattas kaarti lugenud, jäi mu tempo juba kahe asja tegemiseks liiga madalaks ja siis ma keskendusin füüsilisele osale. Kuna Kristjani kaardil polnud järjestust, siis mingil hetkel ta tegi mingi imeliku tagasipöörde ja ma kukkusin kaugustes inisema, et odoot miks nii? Kristjan nimelt oli 52 vahele jätnud ja sõitnud 59sse. Kohapeal selgus aga et see oli imeliselt positiivne viga! Tegime 52 nüüd hoopis joostes ja hoidsime tõenäoliselt sinna ja KP60 edasi-tagasi sõidu pealt veidi aega kokkugi.



Viimane ratas oli ülesandeks valida kas punktid (a) või punktid (b). Valisime (a) et lõpetada kohe asfaldi juures ning et saaks ka muidu palju rattaga sõita – 91-92 läksime nimelt ida poolt suurt teed pidi ringi … ja ma kahtlen et keegi (a) omadest siin mõne teise rajavaliku tegi…, sest selleks ajaks oli kõigile ammu selge et need Läti sihid polnud kohe üldse rattasõbralikud.



Nüüd kimasime 2+km asfalti võistluskeskusesse ja koera saba oli veel vaid jäänud, mis siis et jooks. Mõnusast rattast oli nii hea hoog sees, et me tegelikult ka jooksime! Ülesandeks oli võtta 6KP-d, kolm neist olid joonega märgitud jõe kaldal ning kolm kaardil. Jõe omad olid 1 liikme punnid, seega tegin ettepaneku võtta 85-84 ja siis igaüks omast otsast jõge forsseerida. Mannid tulid meile metsa jõudmise eel vastu, mina muhelesin muidugi omaette, et vahe ei saa olla suurem kui KOGU SEE TRAHV MIS NAD SAAVAD! Esialgne plaan oli saada kokku keset jõge nii et on kindel et kogu jõgi on kaetud, aga viimasel sekundil karjusin lahku joostes et EIEIEIEI ma võtan 1, sa kaks ja saame kokku KP86! Mu väsimusele see mõte meeldis, sest oma punni leidsin jõe esimeselt 200 meetrilt ja sain vilistades ja maasikaid süües punkti jalutada. Kristjan sai abi Jürtsilt, kes näitas talle ülejäänud kahe asukohad ette niet kokkuvõttes ma ei pidanud seal KP-s üle 1 minuti maasatama. Lõppujooks oli kiire, kindel ja rõõmus!



BNP:
Kristjani ratas andis rajal umbes miljon vihjet, et ta tuleks välja vahetada. Hea, et lenks kätte ei jäänud!
Janoši antud vihmase ilma pliiats oli imeline. Kust seda osta saab?
Meelde jätta – xrace toitlustuse eest tuleb sel aastal registreerides viiekas maksta.
Järgmiseks võistluseks tahan endale Riia Xrace. Pannjärve jääb kahjuks vahele. Kuna xrace on ikkagi nii tore, siis vbl oman huvi ka viiendaks etapiks, aga selles osas on veel vara plaane teha,
Tähtsad välismaalased said loomulikult gpsi kaasa, a mul pole aimulgi kust veebist meie jälje leiab

Update – Martti rääkis Kristjanile, et selleks ajaks kui meie finišisse jõudsime, oli selgunud, et enamus tiime võttis 81-82-83 tagurpidi järjestuses ja võeti ühiselt vastu otsus etapp tühistada. Ja et kui me oleks lõpetamise ajal midagi protokollis jaganud ja protesti sisse andnud, oleks võinud päris heal kohal olla. A vahet pole.