Xrace, Daugavpils, 5.07.2014 – seiklusporr supereliit

Koosseis: Aivar Jõgiaas, Mihkel Reimaa, Sander Mirme
„seiklusporr supereliit“ oli meie neljast tiiminimest kahtlemata üks parimaid, sest korraldajad pidasid just meid ja seiklusporr supernaisi nii tähtsaks, et andsid GPS-i kaasa. GPS-i jälg jääb kahjuks peale esimest võistluskeskuse läbimist poolikuks:
http://sports.seko.lv/?h=281e0c

Reisi planeerimise osas olin ma positiivselt üllatunud, kui paljud olid laulupeo nädalavahetusel
kahe käega tulijad. Kokku saime neli võistkonda. Martti võidetud tasuta Opelit meile bussi näol ei suudetud orgunnida, aga paari ärakukkuja asemel lisandusid Ilmäraeksimatud oma bussiga, seega saime 12 inimest 12 rattaga rõõmsalt kahe sõidukiga Lätti liigutada.

Rada:
Kolonnis starti. Mingi hetk hakkas metsas keegi tongi paugutama ja sinna tuli kaartide järele joosta.
Ma imestasin, et miks stardis keegi eriti liikuma ei hakanud, et mis teil lätlastel viga on, planeerite terve raja ette ära vä? Hiljem selgus, et B-rajal algas asi jalkatiimi komplekteerimisega ja see tõesti võis päris kaua võtta.
Start rattaga - kohe alguses löödi lahku. Esimene ülesanne oli koguda vastavalt KP väärtusele 10 punkti kahest KP-rühmast kahel pool raudteed, arvestades omakorda mitu inimest iga KP-d läbima peab (see arv oli legendis kirjas) . Esimesest poolest võtsin mina 52c, Sander 51, Aivar sõitis koos minuga. 101 saime kokku, andsin Aivari Sandrile üle, nemad läksid koos võtma 102, mina koos supernaiste Kadriga sõitsime otse SF4.

Seal hakkasime nuputama, kuidas teha jooks+süst (või oli see kajak?) etappi (Kaardid 1 ja 3). Kuna korraga lubati paati vaid kaks inimest ning iga võistkonna liige pidi võtma vähemalt 1 punkti nii maalt kui merelt, siis sai tehtud plaan et üksik jooksja toob ära tagumised KP-d, samas kui paat kammib järve läbi ja jätab kõige lähema punkti jooksmas käinule võtmiseks. Siin jäi igatahes paari kiiresti tehtud otsuse tõttu ratsimisruumi päris palju. Igatahes mina Sandriga süsta, mina istun jalaruumi tõttu taha. Elu sees pole süstas istunud, nats aega liigume, siis Sander ülteb et kuule sa võiks tüürida ka.. um, süstas peab vä? Pidi jah, kohti enam vahetada ei saanud, siis tuli sellega kuidagi hakkama saada ja loogikale sain isegi pihta – vbl õppisin ma sellest kogemusest midagi ka kanuu tüürimise tarbeks. Igatahes kui oli vaja paremale keerata siis tuli mõla panna vette vastu süsta paremat seina ja voila, keeraski nina paremale - tundus, et füüsika nõustus sellega. Nii ma pidingi endale kõvasti ütlema kuhupoole me keerama peame, et siis vastavalt sellele käituma – vahest läks ikka sassi. Gepsu pealt vaadates liikusime me samas ikka väga sirgeid jooni pidi :P Huvitav oli see, et kunagi ei pidanud ma korrigeerima kaks korda järjest ühele poole, alati olid vasak ja parem vaheldumisi. Ma usun et ma eriti tõmbamistööd siin ülesandes ei teinud, rohkem solberdasin niisama kui just parasjagu „tüürida“ polnud vaja. Igatahes seiklusporr 4 ei närinud siin läbi, et iga liige peab mõlemast osast midagi võtma ja nemad tõusid siin väga kiirelt liidrite hulka :)

Maa peale jõudmise järel sõitis Sander metsast saabunud Aivariga ühte punkti ära tooma. Tagantjärele räägiti, et oleks võinud üksiku järvepunni järele saata ühes paadis hoopis Aivari ja Eleri - ilge kokkuhoid, ilge koostöö etalon! Igatahes, sai nõnda. Metsas tegime Kadriga jälle kiire ringi ning siis tagasi järgmist ülesannet kokku panema – sisuliselt oli tegemist rattast ja jooksust koosneva valikuga, kus tuli punktid valikusse võtta kindla süsteemi järgi ja KP numbrite lisatähtede abil kokku saada nö jalkatiim – 1 treener, 1 väravavaht, 3-5 kaitsjat, 3-5 keskvälja djuudi ja vist 1-3 ründajat. Vaatasime lõpuks variandi, mis saatis meid kõiki jooksupunne võtma ja enne seda rattaga läbimiseks võimalikult sõidusõbralik variant. Siin läks kõik suht hästi – üldreegel iga rattapunniga oli, et meie kimasime eest, tegime punnile lähenemisel vea ja siis said supernaised meid jälle kätte. Jooksus jätkus sama, viimase punniga saime veidi pikema vahe sisse – siin hakkas Aivar juba hoiatama, et tempo pigistab temast vaikselt elu välja. Rattakas 133 oli äge – järvepunkt keset järve, tross viis sisse. Punn oli muidu vist normaalselt trossi küljes, aga siis kui seal kuus vaimustusest kiljuvat eestlast ja mõni lätlane küljes rippus, siis vajus jaam ikka päris sügavale vee alla ja sinna SI-d sokutada suht keeruline.
Kui karjääri ümber ring joostud tuli võtta 1 KP ning pärast seda joonorienteerumist kindlusse. Joone pealt tuli leida fotodel olevad objektid ja üles märkida nende järjestus joonel. Hiljem tuli samas järjekorras võtta KP-d kindluses. Kindlus oli üks haige koht – vana „garnison“ korralike bastionidega, kenasti kasarmuid täis ning vene ajal oli sinna juurde surutud paar 5-kordset hruštšovkat. Sisuliselt 90% maju olid lagunenud, aga teed olid täiesti imeliseks ehitatud – terve linnaosa oli täis bussipeatusi, igal ristmikul olid peatee märgid, sillutis oli täiuslik, lambid MOODSAD. Aga majad kõik täiesti perses. Ma ei tea, mis plaanid daugavpilslastel selle rajooniga on. Igatahes sinna tahaks veel minna, enne kui sinna Tiskres ehitatakse.

Kui jooksupunnid käes, ütles legend, et sellest hetkest kui SF-out punkti võtame ei tohi me järgmise vahetusala SF-outi poole tunni jooksul võtta. Kahe vahele oli järjekordne viktoriin pandud – kaardil olevates punktides tuli igas objektis küsimusele vastata – a la mitu kahurikuuli on kahuri kõrval; mis aastal mingi maja ehitati; mitu lampi on maja ukse kõrval. Siit koguti kokku numbrid, mis in a true latvian style tuli siis kirjutada valemiruudustikku. Sealt sai kokku arvutada nurgad, mis tuli võtta kaardil erinevatest vahetusaladest, tõmmata kolm sirget ja järgmine lisaülesanne pidi olema nende lõikumispunktis. Enne, kui sinna suunduti, mindi võistluskeskusest läbi – saime lambistiku ja muu üleliigse pasa maha jätta ja mugida korraldajate toitlustuspunktis saia.

Joonte ristamine meil just eriti filigraanselt ei õnnestunud. Esimene kord jõudsime tühja kohta, mõõtsime ümber saime uue koha, jälle vale – vahepeal käisime läbi kõik silmapiiril paistvad objektid, kust otsast laskumine vms võiks lisaülesanne olla. Lõpuks tiirutamise peale ka suht komistasime moto-staadioni otsa, kus oligi lisaülesanne. Maailma kõige KÕIGE mõttetum lisaülesanne läbi aegade – statal tuli rattaga sõita üks tiir, kiireim sai hiljem eriauhinna. YAY! Edasi oli siit 76 ning siis tuli neljast KP-st valida teel järgmisesst alasse (SF7) valida kaks niimoodi, et tagasiteel ülejärgmisesse alasse võtad ülejäänud kaks. Kahjuks ei pannud tähele, et KP76 oli ka palju täpsema Kaart 3 peal. Kuidas selliseid asju tähele panna? Kuidas sellised asjad meeles püsiks? Igatahes sellega tegime jälle üleliigsed ca 3-4 minti viga. Kaks ratta-valikupunkti – ühega jälle viga, kusjuures sattusime mingitele teedele, mida kaardil ei olnudki, kuigi koguaeg olime nagu paigas. See tähendas jälle kildist lisatiiru.

SF7 oli kauaoodatud Daugava ületamine. Vesi absull ei kutsunud, aga sees oli TORE! Esimene pool hoidis ristkurssi päris hästi, aeg-ajalt avastasid isegi et jalad ulatuvad põhja. Teine pool oli juba teine tera – vool hakkas kõigest hoolimata allavoolu vedama. Niimoodi tahaks kunagi puhkust veeta! Viskad asjad veekindlasse kotti ja mudku seilad allajõge.
Teisel pool jõge oli cool kinni kasvanud karjäärimaastik, aga ei mina ega Aivar polnud enam eriti säravad jooksjad, samas liikmistempo oli suht sama, mis teistel meiega samal ajal trekkivatel tiimidel. Sander kadus vahepeal nii eest ära, et tuli topelt kaarti lugeda, et tagapool ka teaks kuhu minek. See oli ANNOYING. Sealt alates mul enam eriti tuju ei olnud ja ainuke huvi oli, et me kontrollaega jõuaks.

Järgmine ülesanne oli läbi Kaart 7-le kantud etapid nii, et läbitud saab ükskõik mis pidi 8 etappi ja 9 KP’d. Meil oli kiire, ma tahtsin otse finišisse, Sander koostas meile ikka pisikese tiiru. Siin nägime veel isegi etappi lõpetavat seiklusporr 4 ja meiega sarnaselt ühendatud varianti tegevaid supernaisi – nemad kaotasimegi me lisaülesannet otsides.

Siit ära kaks punni olid puhtad lätid. Teerist? Loomulikult teeristis oleva puuriida taga! Teerist? Loomulikult truubis! Lõpp oli juba rattaga tõmbamine läbi pühapäevahommikuse (päris tiheda) kesklinna liikluse. Andsime trammile teed, seisime punase taga, aga IKKAGI jõudsime kontrollaega.

Protokollist paistab et trahvi oleme ikka saanud ka ühe mittetöötava süstapunni eest ka – juhend käskis küll helistada, kui mõni punn ei tööta. Me mõtlesime, et küll keegi helistab ja siis me ka trahvi ei saa, aga ju siis läti reegel – pannakse kirja need, kes helistasid! Aga noh, jamama ei viitsi hakata.

Kojusõit oli lõbus. Käisime Aluksne järves ujumas ja puha – vesi oli rämmekülmem, kui kõik see, mis me öösel kogesime.

Järgmine xrace etapp on 16. augustil Riias – veel pole 100% kindel, kas päevane v öine, nende lehel oli veel vahetult enne Daugavpilsi küsitlus üleval. Põhiküsimus paistab olevat, et kas Riia festivali raames toimuvat ilutulestikku tahame me vaadata raja olles või pärast lõpetamist. Sedapsi. Samal ajal on muidu ka 48h Saaremaal. Ma arvan, et kui ma kunagi valikut tegema hakkan, siis olen pigem Team Riia. Aga eks näis. Sarnasel teemal – just täna saime Kristjaniga (vist) kolmanda liikme oma kuulutuse peale, mis rahuldus 21. kohaga. See 21. koht oleks by far mu parim öise xdreami koht, aga keegi ei tea seda.

Lessons learned:
Öistel etappidel lamp kiivri külge korraldada – ma tulin KP133 meie kuuese kamba hulgast esimesena järvest välja ja selleks ajaks, kui ma endal juhtmed-lambid-koti-särgid-numbrid olin paika sättinud, olid kõik juba poolel teel järgmisse punkti. Suht pohhui on ju, kui öisel etapil kiiver alati jooksuetapil peas on? Siis veel, kui kaardil näed punkti, mida sa sel etapil kasutama ei pea - vaata juba ette ära, kus seda vaja läheb, siis ehk jääb meelde uuesti tulles paremat kaarti vaadata, Üldse võiks suure mõõtkavaga kaartide asukoha rajal juba alguses paika panna, need võivad mõnikord täiesti üllatuslikult abiks tulla.
Läti reegel – kui lüüakse lahku, ei pea koos läbima ka neid punkte, mille peab võtma mitu inimest! Ja loomulikult reegel nii vana, kui öö - öisel etapil kindla peale suurt teed pidi ringi etapid on üldiselt kiiremad.

Minimöla:
* Xrace tundub superäge vist ainult esimesel paaril-kolmel korral, siis hakkavad imelikkused veidike korduma ja novelty wears off. On vist ka mingid seiklussportlaste tüübid, kes sellist loteriielementi üldse ei kannata. Andreas vaatas meie kaarti ja näost peegeldus ainult vastikus :D Selles mõttes on kahju, et xdream ongi peale legendaarset Kärstna etappi teinud selge valiku suund-orienteerumise kasuks, kus toores jõud võidab absoluutselt iga kord.
* Mul on kokkuvõttes kahju kõikidest meie vigadest. Arvestades, et Sandril oli ilge loom sees, aga jalg haige, siis oli ta meist füüsiliselt nii palju üle, et minu ja Aivari liikumiskiiruse pealt kaarti lugedes ei oleks me tegelikult tohtinud koos liikudes üldse viga teha. Lätis meeldib mulle justnimelt OSALEDA - ise lugeda kaarti, ise osaleda otsuste tegemisel, aga kui temps üle jõu käib, siis seda muidugi ei tee.
* Hea meel on mul selle üle, et Sander meid viimasel jooksetapil ikka metsa ajas paarigi punkti võtma ja et me jõudsime finišisse 1,5 minti enne selle sulgemist.
* Mulle meeldis Manni professionaalne lähenemine – kuigi me tegime mõned rajavaliku otsused kahe tiimiga koos, oli tema eesmärk metsas mitte mõnus koostöö-buzz, aga ikka oma tiimiga maksimaalse tulemuse tegemine. Siis kui meie ikka kilkasime et „punn siin, porrud silgake kohale!“ või „luba ma aitan sul selle veealuse punni järele ulatuda“, siis nende poolt küll mingit a la ’oi te poisid, pöörasite vale teeotsa peale, tulge tagasi’ märkusi oodata ei tohtinud. Metsas tundus see kurb, finišis täiesti ainuõige.
* Kaardid (SPORTS) – ilma ingliskeelse legendita suhteliselt pooltühi klaas:
http://xrace.lv/lv/kartes/2014/daugavpils/
Uskumatu, et B- ja C-rada pidid ka seal karjääriümbruse metsas jooksma. Eestis minestaks C-raja kamp kohe ettepaneku peale mikroreljeefis punne kammida – ja nemad löödi veel lahku ka. Samamoodi tegi B-rada sisuliselt sama raja, mis meie v.a. eraldi väljasõit linnast itta koos jõe ületamistega. Eestis oleks iga etapp neil ära nuditud, aga siin said juhendi täie rangusega.
* odoka kaotasin ära, kuigi odokat polnud vajagi. RAISKAMINE
* SIS recovery joogipulber on imeline.
* Postituse proof-reading toimub hommikul - paistab, et küljendamine pole mu tugevaim külg

Finiš. „Pildistamine? Milleks pildistamine? Milleks alati see pildistamine?“ ütleb mu moll.