Jõelähtme Xdream, seiklusporr, A-rada 23. koht

Koosseis: Kristjan Karabelnik, Mihkel Reimaa, Antti Roose

Antti leidsime jälle foorumist. See, et ta Riivo isa on selgus alles siis, kui ta spetsiifiliselt Riivot saabumisega seoses nimetas, muidu kahte asja pea kokku panna ei osanud.

Enne starti soovisin mina kohe vältida oma eelmise kahe võistluse tiimisisest DISSONANTSI. Jagasime siis ülesandeid – mina pidin lugema legendi, Antti-Kristjan kaarti ning vigu vältima – kui tuleb vigu, siis tõmmata tempot allapoole. Stardiülesande ajal kaardi lugemine jäi Kristjanile, tal hakkas ruttu igav, sest mingeid tillikaid polnud planeeritud. Pilvelõhkuja puslet olin ma tegelikult korra elus lahendanud, aga trikke ja nippe ei mäletanud. Suht jõuga surusime ennast sellest lõpuks läbi. Ise oleks eelistanud Läti meetodit, et erinevatel tiimidel on erinev pusle ning vastavalt „vastusele“ pead metsas hiljem mingis valikus võtma just sinu vastusega nummerdatud punni. Isegi need kaheksa kordiori oleks võinud olla jagatud vastavalt õigele „vastusele“.

Jooks – kas siin keegi üldse jagas võistluse ajal ära, et põhjasuund ei olnud kaardil vertikaalis, nagu „Etsi blogi“ väidab? See teeb olukorra natuke sitemaks, muidu mõtled küll, et okei objekte oli kaardile suht suvalt pandud, aga tubli seiklusporrlane läbib ju suunaga. Siit mingi „lesson learned“ formuleerida kaartide usaldamatuse kohta tundub natuke liiga kõrgelennuline.  Tagantjärgi teiste muljetest tundub, et ega me kindlasti ei olnud kõige hiiglaslikum veategija selles esimeses metsas – paistab, et siis kui me pärast uisku kord liikuma saime, siis etapiti oleme olnud põhiliselt samadel kohtadel, kuhu me lõpuks platseerusime – 15. ja 25. vahel. Aga pulss püsis ka terve võistluse jooksul kenasti kollases!

KP4 panime paremalt mööda ja tegime seetõttu ca 3-4 minti paunakese – see tundus sel hetkel kui maailma lõpp, sest me pidime ju raja VIGADETA LÄBIMA. KP5 vaatamata umbes 20 minutile veale oli meie jaoks fucking lucky, sest vähe meetreid oli puudu, et punnist edelas kraavile kinni liikudes oleks me läbi jooksnud sellest kitsast prigust kraaviotste vahel. Me ei saanud üldse aru, et kuidas me küll KP5 suunas liikudes sellest teest üle saime tulla. Seda „teed“ pidi KP6 joostes tundus see juba täitsa arusaadav viga! Sel etapil oli meil potentsiaali täitsa veata punni minna, aga olukord oli jälle nii, et Antti tahtis sinna, kuhu massid ja loha ning Kristjan sinna, kuhu kompass. Sellegipoolest etapilt 4. aeg. Nüüdseks olime vähemalt tagasi inimeste seas, kellega saime KP7 juures tõelise õppetunni massipsühhoosist – kogu see 20-pealine kari lihtsalt liikus piki raba koguaeg koos ja koguaeg valesti, kuni peale järvest lõuna pool tehtud paunakest ühiselt KP leiti. Siin jälle Cris tahtis juba varem punni peale lõigata, aga teised ju ei läinud :) Eelmise etapi järel oli küll Kristjani kommentaar, et üks liige peab koguaeg teisi jälgima, aga siin võssis oleks pigem pidanud seda mitte tegema. KP8 eel kaardilt puuduv SUUR TEE juba saatis märgi, et see kaart on mingi suht suvaline kompositsioon. Siia liikumine läks meil õnneks kenasti, kui välja arvata 1-2 herilasenõela, mille meist igaüks teelt rappa keerates kanni sai. Tagasi kimasime sedasama puuduvat teed pidi kuni KP5-ni välja, siis tuli ise hakkama saada, sest põhjapoole edasi viiv teejupp lõppes varsti ära. Mõte oli liikuda suunaga samma lageda nurka, kust me tunnike tagasi KP5 peale liikumist alustasime, aga kuidagi sattusime rämevõssidesse ja tegime lagedal ka veel tiirukese. Siin etapil hakkas mu suureks üllatuseks vasak põlv joostes valu tegema – seda ma kohe absull ei oodanud, kere on sel aastal nii reliable olnud. Liipasin lõpuni välja ja lootsin, et ühe ibuka abil raibe kanuus rahuneb.

Kanuu kohta rääkis Kristjan peale stardis legendi lugemist, et tuleb Aidu-2. Ma terve jooksu mõtlesin südame värisedes nendele lõpututele kiltidele, mis kanuud öises karjääris õlal kandma peab. Õnneks see polnud päris nii – ainukesed sarnased jooned olid kanuu kui sõiduvahend, vesi kui kandev jõud ja karjäärikanalid sõidukohaks. Muutus oli ka Kristjani tüürimisoskustes – liikusime nimelt imeliselt! Antti kui tuntud kibe jalg oli jooksja-ronija-punnivõtja. KP12 olime jälle õnnega koos, sest olime võtnud vale raja KP, punnist eemale sõitnud ja siis kahtlema kukkunud, et kas oli ikka õige plönn. Samal ajal käis aga võetud KP-s suur kisamine KP-numbri teemal ja saime ilma uuesti punni minemata õige mäe suunas aerutada. Nagu kombeks saanud, ei teadnud mina jälle kaardist midagi ja lihtsalt aerutasin, kuni Antti välja viskasime, et ta saaks võtta KP15 ja siis jala sirgeks lasta ja KP16 joosta. Nüüd vaatan, et päris pikk ring oli joosta! Igatahes paatlesime KP16’sse. Ootasime. Võrdlustiimi eriti ei olnud, tulid-läksid porrunaised kolmekesi, tuli metsast medisoft-porru Rain ja nad läksid, tulid Ilmäraeksimatud ja nad läksid... kõik muudkui tulid ja läksid, Anttit eikusagil. Kogu ülejäänud rada oli meil juba iga rajavaliku detailini paika pandud, juba hakkas igav ja KÜLM. Tegime paar kiiret 20 tõmbe kanuutiiru, ikka tühjus, ikka igav, ikka külm. Lõpuks Antti ikka tuli – rääkis, et oli esimesel katsel peaaegu KP16 välja tulnud, siis ikka tagasi lõuna poole kammima. „Etsi blogis“ kirjeldatakse ka natuke Antti liikumist, see omakorda ütleb, nagu Antti oleks juba punnist mööda jooksnud. Mine võta kinni. Tore oli see, et esimene pool oli võistlusliku meele nii ära nüristanud, et polnud nagu põhjust 45 minti ootamise pärast kurb või pahanegi olla – hea meel, et võssist väljas, punnid võetud, vigastused välditud. Vaikselt hakkas ainult uisu alguse kontrollaeg kummitama – Antti rääkis ka, et see tee, mida pidi ta ümber karjääri jooksis, polnud just eriti kiire rattatee olnud.
AGA - kanuu sitt – tõesti, kui punkte peab võtma üks liige, ei tohiks KP-s, kus kanuu ette tuleb näidata, teha kohustuslikuks kõikide liikmete üheaegne kohalolek või vähemalt tuleb seda paremini legendis kommunikeerida VÕI tehke sellest siis juba kohe kolme liikme punkt.
Igatahes kanuu lõpuks olime me kukkunud 40. kohale, selle hetke 23. kohal olev tiim oli meist 45 minutit eespool. Ahjah, KP16 huvitav „seik“ – vahetult enne meie lahkumist sai kohtunik vist telefonikõne ja hüüdis, et ega keegi teist ei ole Marek Nõmm? Nende võistkonna tee paistab, et katkes KP14’s. Huvitav, mis juhtus?

Uus jooks. Tähistatud lõik – suhteliselt kogu Jõelähtme etapi ägedaim maasikas – lihtsalt idee valguspostidest oli hea ning imeliselt hästi teostatud ja isegi kanuuga oli nende postide vahelt läbi sõitmine väga kosmiline kogemus. Aga KP20 puhul olime me küll vist ainukesed, kes viga tegid ja see tähendas, et me pidime seda väikest kiviste kallastega väina kokku kolm korda ületama. „Etsi“ tiim tõmbas meile siin punni imekiire läbimisega koti pähe. Jooksu KP-d olime Kristjaniga muude rajavalikute tegemise ajal ära jaganud – tema jõudis esimesena valida kõige lühema (B), mina kui teine kohalviibija valisin siis pealtnäha kõige lihtsama (A), Anttit rõõmustasime, et tema poolt mitte just palavalt armastatud aerofotokaardil peab tema kõige vastikuma punni ära tooma. Kokku pidime saama 21-22 vahelisel sillal. Mina jõuan kohale, seal veel paar tiimi sh kaks Ilmäraeksimatut. Kristjanit pole nähtud. Tuleb Kristjan, ootame. Tuleb Antti. Ilmakad ütlevad, et kui näeme nende meest KP22’s siis öelgu me palun, et teda oodatakse kokkulepitud kohtumiskohas. Ja voila! Nägimegi KP22’s nende leidmeest ja viisakalt suunasime teda tagasijooksule. See ei üllatanud! Aga igatahes heategu põhikonkurendi suhtes peaks küll ju issssanda õnnistava palge meie suunas keerama? Jooksu lõpuetappidel me tõesti üritasime kontrollaega jõudmise nimel pingtada, 17 minti rattaga 3,2km miks mitte? EI ÕNNESTUNUD! Mõlema rattapunniga tegime viga, lisaks polnud singel just eriti meeliülendav rattasõidukogemus. Teise punni minnes olime me vist ainukesed, kes suure tee peale ei läinud ja singli ilusti lõpuni trallisid. Aga vat siin meie vead sisuliselt lõppesid! KP16’s ma juba käisin rulliraja ülesehitust vaadates välja nurjatu idee, et jätame uisu vahele - me ei saa seal trahvi võttes kaotada rohkem kui 10 minutit. Ja me ei LÄINUDKI! Ja meie kanti uisukobad sõitsid KP28-29-30 lõiku kauem, kui 45 minti! Sellele, et mu lobitud idee hea oli, sain tagasisidet finišis, kus Kristjan kõiki neidsamu argumente kasutades Marttile meie uisu vahelejätmist põhjendas. Lisaks sellele, et 45 minti füüsilist pingutust oli tarvis vähem teha, pääsesime me kõiki järgnevaid alasid tegema selle jagu jahedamal ajal. Pisike jooks edasi-tagasi KP28’sse tegin ma kergelt süütunde tiibadel oma päeva parimat jooksutempot. (PS Uisu alguses kontrollaega ei rakendatud)

Nüüd hakkas minu koduväljaku eelise show – Jõelähtme o-kaart on korduvalt varem läbi orienteerutud nii rattaga kui jala; kõikide kaardil olevate radade sõidukõlblikkus imehästi teada; sisuliselt kõik teed siit kuni finišini kolm-neli korda viimase paari aasta jooksul läbi sõidetud.. ja sisuliselt viga ei tulnud siit lõpuni ühegi KP’ga. KP60 kammisime 3-4 minti valesid tippe, sealt finišini olid iga lohk, singel ja puu tuttav – meie valik oli 60-58-59-61. Kuna rajavalikud olime ära teinud öösel, tähendas see, et saime palju ringi sõita, mis päevasel ajal ei olnud vbl nii rentaabel, aga ei kurtnud – näiteks KP35 mitte prügila singleid pidi, vaid läbi Rebala küla asfalti pidi, KP36 samuti suure tee kaudu ringi – mõlemad ringid hea tempsiga. Arvestades teiste kogemusi, meil vedas siin koopapunnis jälle kuradi kõvasti – kohtuniku auto oli täpselt õige koopasuu all, koopas omakorda Indrek Mahla, kes näitas meile veel punni ära ka. Foto-KP oli varem paika pandud ja seal ta oligi, golf sisse esimese löögiga, järgmisel etapil ka kõik-kõik tuttav. Kristjan sai aetud ronima lubadusega, et saab pärast vorsti. Siis selgus aga, et mu vorsti sisaldav seljakott polnud enam golfist Linnamäele kaasa reisinud. „Nunuhh,“ mõtlesin ja ei hakanud tagasi sõitma – selle eest ju trahvi ei tehta, kui korraldajad su pagasit peavad finišisse tooma? Igatahes Kristjan ronis ja meie Anttiga vaatasime jälle võdisedes pealt ja uhkustasime, kui nuudlid meie biitsepsid on ja kuidas me küll seal kärvand oleks. Selle asemel oleks muidugi võinud hoopis juba joont pidi liikuma hakata :S Järgmiseks korraks siis jälle LESSON. Joonekas läks okeilt, tagasi kuskil jooksma ei pidanud, tagumist koridori kammisime laialt mõlemat serva pidi. Koduteel õnnestus meil punnid nii kätte saada, et kogu rõveduses seda kaldapealset võssi meist keegi ei läbinud – polnud vist lihtsalt ühtegi selget KP-objekti..
EDASI! Omaarust olin küll ümbruskonna rattaga liigutavate teede tundmise kunn, aga raisk seda ei mäletanud, et Jägala juga sai rattaga ületada! Aga siia läks ehk max 5 minti, sest ringi oli ka hea sõita. Ja siis oligi finiš. Saime teada, et pusle oli õige ja KP29 eest 45 minti trahvi ja hetkel lõpetanutest 23. koht. Nii uskumatu kui see ka pole, tuli jägmise 45 minuti jooksul finišisse ainult 1 tiim ning sellelgi trahve kogutud, niet meie trahv ei kukutanud meid kohtagi!

Teiste võistlusjärgsed muljed olid seekord napimad, kui Aidu järel:
Antti – „emotsioon positiivne! ei ole seikluspohmakat ega üledoosi. tänud et seniolevatest ajalooliselt raskemaile ikstriimile seiklema võtsite, ülemääraselt ei seganud, küllap. ja mihkli taktikaliselt ülbe mitteuisutamise otsus tõi pöörde võistluse kvaliteeti ja isegi harjukeskmise tulemuse“
Kristjan – „Jällegi on tundub kogu etapp tagantvaates palju lahedam kui seal võssis rabeledes. Ma ei tea, kas ainult minu jaoks, aga meil oleks olnud nagu 2 erinevat seiklust - enne rulli ja pärast rulli. Pärast rulli olime stabiilne 20. koha tiim, enne aga pigem 50+“
Paistab, et mõlemad jõudsid ühes tükis Tartusse.

Tarkuse- ja muud terad:
* Lesson learned: kui oled parasjagu punni kammimas ja sadade meetrite raadiuses pole ühtegi kindlat objekti ning äkki näed mingit tüüpi kompass käes sihikindlalt asimuudiga liikumas, võib arvata et KP on kuskil vastassuunas tema liikumisele, sest mitte kuradist mujalt ei oleks tal lihtsalt asimuudiga võimalik KP läheduses liikuda.
* Öine b-rada paistab olevat ka ikka päris räme. Varemgi on juhtunud, et B-rada läbib pimedas kohti, kus A-rada hiljem valgeski „sajatab“ – näiteks Väätsa pokuporno, kus tuli 10x Pärnu jõge ületada ja elektrikarjusega flirtida ning nüüd Linnamäe joon-o. Ma ei teagi, kumb rada seekord lühikese tiku tõmbas. Paistab, et B, sest kui nende võtja ajale lisada veel ca 1,5h tegemata rabajooksu eest, siis tuleb juba peaaegu A-raja võitja aeg kokku!
* Eesmärgid? Mina tahtsin võita Ilmäraeksimatuid – TEHTUD! Antti tahtis võita Cyberneticat – TEHTUD! Kristjan tahtis võita Ilmäraeksimatuid – TEHTUD!
* Haapsalu etapp eriti ei eruta, arvestades ka ühisstarti koos B-rajaga. Eks näis.
* Legendi oleks ma võinud ikkagi rohkem lugeda :) Näiteks jäi välja lugemata, et kanuu ja jooksu vaheline vahetusala oli 1 liikme KP.
* Vasak põlv veel longab, aga usun et 16. augustiks on terve – seega järgmise kirjatükina kirjutan porrudele meili üleskutsega osaleda 16.08 Riia Xrace etapil. Kui Tallinna suunalt on ka inimesi, kes osalemisest huvitatud on, siis võtkem ühendust – ehk saame ekipaaže ja tiime kompunnida?

EDIT: aa, ja rattas sõitsime me isegi aeg-ajalt rongi! Ma pole aastaid rattas rongi sõitnud, tunne oli nagu seiklusporru parimatel päevadel. *rahulolu*