Mida teha selleks, et rattasõidult auhind saada?

Käisin laupäeval Rõuge rattamaratonil ja nüüd ma tean sellele küsimusele vastust. Kuna ma kade pole, siis jagan oma teadmisi teistega ka.

Ettevalmistus

Kõik algab ettevalmistusest. Oluline pidi olema eelmisel õhtul korralikult tankida. Sportlased tangivad tavaliselt pastat. Nagu praktika näitas, siis minu puhul toimis väga hästi ka variant, kui eelmisel õhtul kõht korralikul grill-lihast ja vorstist punni süüa ja mõõdukas koguses õlut peale juua.

Teine oluline samm pidi olema see, et tuleb korralikult välja puhata. Sellega kõige paremini just ei läinud, aga päris valge ka veel väljas polnud, kui koju jõudsin. Hommikul ei saanud igal juhul tükk aega aru, et kes kurivaim ja miks ometi selle kella laupäeva hommikuks karjuma pani...

Ma olen kuulnud, et sportlase moodi mehed räägivad, et enne sõitu tuleb sooja teha. Kuna enne starti käisin vähemalt 2 km kauguse metsas rattaga põiel, siis siia saan nüüd küll cheki panna. Koht stardikoridori esimeses otsas pidi ka olluline olema. Siia nüüd küll checki ei saa panna, sest siis kui mina kohta valima jõudsin selgus, et need kohad on juba läinud.

Sõit

Sõita tuleb ikka mõnuga. Kui stardipauk(seekord vist oli hoopis mingi vile) käis, siis proovisin teistele mitte väga jalgu jääda ja ootasin, millal mootor soojaks läheb. Umbes poole tunni pealt hakkas juba inimese tunne tekkima, aga väga pikalt see paraku ei kestnud, sest õige pea  hakkasid jalad krambiilmingiud andma. See tundus eriti veider, sest tavaliselt mul krampidega probleeme pole. Igal juhul võtsin siis tõusud rahulikmualt ja tarbisin ära kaasas olnud magneesiumi. Selleks, et mitte liiga vara finishisse jõuda tuleb vahepeal ikka korralikult kukkuda ka. Kuna prillidest enam suurt midagi läbi ei näinud, siis oskasin peale teist TP-d suusarajal suht korraliku kiiruse peal mingit suurt kivi tabada, mis mul lenksu käest ära lõi. Järgmine hetk olin rajal pikali ja tagant tuli hirmsa kolinaga mitu ratast selga. Seda, palju mehi minu kukkumine veel maha niitis ma kahjuks öelda ei oska, sest rattakuhi korjati muinu pealt kokku vist veel kiiremini, kui need sinna maha laotati. Üks kaasvõistleja siiski jäi natuke kauemaks ka, sest nägime ikka kahekesi päris jupp aega kurja vaeva, et minu ratta sarved tema esijooksust kätte saada. Kukkumine selgitas mulle kahte asja, millest ma siiani eriti aru polnud saanud. Esiteks on alati kuidagi veider olnud kuulata kommentaatorite juttu sellest, kuidas räägitakse kukkumise puhul rütmi kaotusest. Seekord tajusin seda väga selgelt ise. Arvan et oma 5 km läks enne kui jälle korralikult liikuma sain. Teine asi, mida ma siiani mõistnud polnud oli see, et miks kuradi pärst rahvas rattamaratonidel oma ratast keset teed parandama/lappima hakkab, kui kumm või kett läheb või siis kukkumine toimub. Püsti ajades ja rattaid lahti arutades ei tajunud mina aga üldse seda, et olen ise ka keset teed ja teistel jalus. Õnneks teine mees taipas öelda, et läheme eest ära. Finishisirged olen püüdnud sõita tavaliselt nii, et kohti ära ei anna. Rõuges nägin silmanurgast, et keegi tahab, et seekord asjad natuke teisiti läheksid. Üritasin juurde panna, aga kuna mulle jäid ette 2 lühikese maa sõitjat ja karbist välja saamiseks oleks pidanud tegema väga riskantse manöövri, siis otsustasin viimastel meetritel alla anda. Peale joone ületamist ei lastud aga korralikult hingegi tõmmata vaid pidin kohe meediastaariks hakkama. Pandi mikker nina alla ja mingi täiesti võõras mees astus ligi, teretas, õnnitles ning pakkus mulle autovõtmeid. Mina mõtlesin oma 160+ pulsiga veel, et täitsa sooda, et need pole ju üldse minu auto võtmed. Kui pulss alla läks, siis sain aru, et olin lõpetanud mingil kohal, millega kaasneb vabalt valitud nädalavahetusel vabalt valitud Opeli kasutusõigus.

Peale sõitu tegin traditsioonilise ujumise Liinjärves ja võtisn veel ka teist korda seda finishitõusu. Eriti tasemel oli seekord meditsiini telk, sest sellel ajal kui minu küünarnukki puhastati pakuti mulle ka ülihäid hapukurke. Toidusaba liikus ka väga kärmelt ja suurepärase hernesupi kõrvale sai veel kurki ;-)

Selline auhinna saamise juhend ja muljed siis seekord. Kes tahab Opeliga sõitma minna?

Aidu Xdream - seiklusporr mehed

Priit alustas minu ja Kaido moositamist Aidu Xdreami osas juba talvel ja seiklusporr mehed oligi seekord väljas kosseisus Kaido Hallik, Priit Poopuu ja Martti Mikk. Üritus ise toimus siis 31.05.2014 ja start anti Maidla mõisa eest.

Stardieelse minutiga jõudsime täpselt hajutused ära jagada. Priit sai B, Kaido A ja Martti C. Seekord alustasime tagumisest reast ja pundist läbi saamisega läks nõks aega. Kui vajutama sai hakata, siis olid liidrid juba mitusada meetrit ees.

Kuna minu teise punkti oli rajameister kenasti põõsasse pannud, siis sellest otsustasid liidrid aga mööda sõita ja mina võtsin selle esimesena. Kanali ületus ei läinud mul aga kõige paremini ja punt neelas mu uuesti alla. Vahetusala poole sõites laekus selja tagant Kaido ja seni kuni meie rattaid maha panime oli kohal ka Priit.

Kanuu kaarti vaadates oli minul kohe selge, et kiireim variant on kanuu 6-dasse punkti tassimine ja peale väikest jauramist läks Kaido jooksma/ujuma ja meie Priiduga võtsime kanuu selga ja asusime 6.da punkti poole teele.

Aega parajaks tegemas enne kanuu algust Foto: Meelis Toom

Kanuud tassides enamasti kõndisime, aga võimaluse korral üritasime ka joosta. Mina üritasin ka kaarti ette lugeda ja oskasin kaardi selle käigus kahel korral ära kaotada. Seega sai proovitud ära ka kanuuga kükitamine. 6.dasse punkti jõudsime esimestena ja jäime Kaidot ootama. Hoolimata sellest, et ootasime Kaidot üle 4 minuti ei suutnud me seda välja raalida, et kiireim tee tagasi on kanuu sama teed tagasi tassimine. Minu pettis ära see, et punktide ühendusjooned jooksid suhteliselt paralleelselt kanalitega ja tundus, et siin pole küll võimalik lõigata. Seega tassisime kanuu seitsmendasse ja sõitsime sealt finishisse, aga punktidesse 7-10 ei pidanud ju üldse kanuuga minema.... Loll on loll on loll ma ütlen. Kanuu 7-dasse tassimine ja lõppu sõitmine tähendas aga seda, et 6-da punkti liidrikohast sai kanuu lõpuks ~12 minutiline kaotus liidritele. Kanuu lõpetasime koos Vaudega.

Ratta selga istudes kostis Priidu suust kohe hädakisa, et rehv on tühi. Kiirelt balloon välja ja rehv täis. Siis selgus aga tõsiasi, et piim on rehvi seest otsa saanud(või hapuks läinud :-) ) ja auku see ära ei täitnud ja rehv susises edasi. Lasime vahtu ja lõime käsipumbaga rehvi täis ning asusime Vaudet jälitama(GPS-i logi järgi kulus siin 3,5 minutit). 13-da punkti(KP 73 rabasaar) poole sõites ütles Priit, et rehv läheb ikka pehmeks. Sõitsime Kaidoga Priidul eest ära ja käisime kiirelt saarepunktis ära ja pumpasime veel korra Priidu rehvi(1,5 minutit). 14-da punkti poole sõites sai Kaido raudtee ääres mingile suurele kivile pihta, mis tal lenksu käest ära lõi ja Kaido kukkus päris valusalt. Seni kuni Kaido ennast tee pealt kokku korjas jõudis järgi Priit, kes teatas, et ta sõidab juba velje peal ja ütles, et muud ei jää üle kui õhukumm sisse panna. Võtsime selle operatsiooni siis seal raudtee ääres ette. Kaido, kelle põlve peale tekkis sisuliselt hetkega umbes tikukoosi suurune ja tikutoosist paksem munakas, jahutas oma põlve samal ajal kõrval kraavis, kui meie Priiduga rehvi vahetasime. Esimene õhukumm, mille sisse panime ja ballooniga täis lasime jooksis õnnetuseks sama kiiresti tühjaks kui balloon ta täis oli lasnud. Oli teine küll väga korralikult toidukile ja kilekottide sisse ära pakitud, aga ilmselt ikkagi oli miskit pidi sadulakotis augu sisse hõõrunud. Kontrollisime igaks juhuks üle ka mantili, aga sealt midagi ei leidnud ja panime kiirelt teise õhukumm sisse, aga kuna balloonid olid otsas, siis teise rehvi lõime täis käsipumbaga. Teine õhukumm jäi õnneks pidama ja saime edasi liikuda. Aega kulus selle möllu peale aga tervelt 13 minutit. Seega puhtalt rehvijama peale läks meil 18 minutit kaduma :-(

Liikusime vaikselt 14.da punkti poole edasi ja Kaidol käskisime kohe häält teha, kui tunneb, et põlvega asjad hapud on. Kui mälu-O algusesse jõudes räägiti midagi 6-dast kohast, siis tekkis küll tahtmine küsida, et ega te midagi segi ei aja? Mina üritasin lihtsalt seda mälu-o kaarti meelde jätta ja Priit sirgeldas natuke seda mälu-o kaarti paberile ka ja asusime teele.

Mälu-O. Kaart peab ikka kaasas olema. Olgugi, et sealt midagi vaadata pole. Foto: Toomas Laur

Korra ikka vaidlesime ka mälu-o ülesandes, et kuhu edasi, sest mina olin ühe mäe ära unustanud :-) Kaido liikus ka täisa pädevalt arvestades seda, milline pilt peale kukkumist avanes.

Kaevanduse otsimise punktid kujunesid meie jaoks lihtsalt läbi jooksmiseks. Võrreldes läti seikluste punkti otsimistega oli see ikka väga, väga lihtne ülesanne. Läti puhul oleks tulnud sellest seina august läbi ronida, siis veel 2 korrust sügavamale minna, seejärel veel mingitest olematutest piludest x korda läbi pugeda ja siis oleks alles heal juhul punkti leidnud. Ja mingeid vihjeid poleks keegi kuskile kirjutanud.

Suusaradade otsimispunkt tuli ka suhteliselt valutult, kuigi päris otse punkti me ka ei sõitnud. Jooksus kasutasime 34-dasse punkti jõudmiseks seda rada, mis läks 37 punkti kõrvalt mööda. 34 punkti juures ragistasin taas mingis augus oma hüppeliigest, aga õnneks teip hoidis hullema ära. 36-da punktiga tegime minu initsiatiivil ~6 minutilise vea. Me ei ujunud 35-dast otse üle vaid jooksime nõks põhja ja siis ujusime üle. Paraku see nõks tähendas seda, et sattusime punktist põhjapoole ja tegime seal risus ühe ülearuse edasi tagasi otsa. Ujumised olid lahedad ja eraldi jooksus oli minul variant b ning ringi jooksmise asemel läksin sinna ka veel ujudes, mis tähendas muidugi seda, et tagasi jõudsin viimasena.

Ratas odaviskesse oli lihtne. Odaviskes põrutasin mina nõks üle ja tabasin 10-t. Juhendasin Kaidot, et ta väga kõvasti ei viskaks ja Kaido tabaski keskele. Priidul kästi seepeale lihtsalt oda alla visata :-)

Veel viimane hargnemine ja rattaid alasse pannes selgus peale liitmistehet, et raha lugemisega meil probleeme pole ja võisime finishi poole edasi liikuda. Viimasest punktist finishisse mineku osas Priit küll natuke protesteeris ujumise vastu, aga ega talle palju valukuvariante ei antud :-) Tõele au andes mina ujumisliigutusi tegema ei pidanudki vaid kõndisin sealt jõest lihtsalt läbi.

Kui finishis öeldi, et Salomon sai 45 minutit trahvi ja oleme ~8 minutiga Duncani järel neljandad, siis võttis küll natuke tatistama see rehvipurunemine. Küll oleks olnud magus Duncani lollused ära karistada... Väga tihti selliseid võimalusi just ei anta.

Finishis Foto: Meelis Toom

Maastiku ja raja kohta ka ainult kiidusõnad.

Tulemused

Endomondo kasutajad näevad siit ka tracki

Video ka:

Aidu XDream 31.05.2014 from Priit on Vimeo.

Maidla Xdream, 31.05.2014 – seiklusporr, 21. koht

seiklusporr AKA seiklusporr 4 AKA seiklusporr supereliit koosseisus: Kristjan Karabelnik, Mihkel Reimaa, Priit Rooden.
Kirjaneitsina paneb meie päeva kirja Mihkel, kuigi arvestades et valikuotsuste tegemisest ma osa ei võtnud, siis on see lihtsalt ümberjutustus raja läbimisest.

Lühidalt: Oli tore. Enne starti unistas foorumist kolmandaks osalejaks leitud Priit Top 10 kohast, me Kristjaniga patsutasime selle peale ainult oma talvega paisunud kõhtusid, rullitasime silmi ja vastasime läbimõeldult ja lubadusi jagamata, et "been there, done that". Üldiselt kujunes see xdream minu jaoks selliseks nagu need paljud eelmisedki, kus peale minu on tiimis kaks füüsiliselt tugevamat autoriteeti – mitte eriti kaarti vaadates ja üritades järel püsida. Kuigi mulle selline variant istub, siis järgmisel korral peaks enda ülesandeks vähemalt legendi jälgimise võtma – seda rolli ei täitnud meil seekord mittekeegi ;) Priidu lapsepõlv oli vist Kohtlas möödunud ja ümbruskonda ta ka hästi tundis, kõige rohkem aitas see mälu-o’s.

VEIDI pikemalt – Stardireaktsioon oli meil üks parimaid, rajad said noppelt jagatud, aga numbrilt 58 kiiresti minema saada polnud kerge. Selle kohta on ka EKSKLUSIIVNE VIDEO:

Vahetusalasse jõudsime 3 minuti sees, mina kahjuks viimasena, seega ähkimiseks eriti mahti ei antud ja pandi kohe kannud tassima. See oli räme ja seda tuli teha nii mitu korda! Kaarti nägingi ma uuesti vist alles 7. punktis, kus me leppisime kokku, kus me Priidu uuesti peale korjame. Kanuuplaan oli meil selline nagu paljudel – KP4 juurest kohe kanuus kolmekesi kanalit pidi põhja kuni ülemise teeni, sealt kanuu seljas lõige järgmise kanalini – siit läks Priit võtma KP5-6, me Kristjaniga tassisime veidi kanuud edasi, seilasime KP6 ning jõudsime kohale Priiduga ühel ajal. Huvitav oli KP6 juures see, et kohtunik ei lubanud punkti võtta enne, kui kõik kolm liiget kohal olid – legendis pole selle kohta sõnagi ja mõni rajavalik oleks vbl nõudnud kanuu punktivõitja täiesti eraldi liikumist? Esimene ujumine ehmatas, neljas ujumine tagasi KP6 suunas oli juba täitsa meeldiv. Tagasiteel nägime päris pisikeste vahedega kolme naiste võistkonda. Kuhu porrunaised pärast ära kadusid, me ei saanudki teada – loodan, et õige pea saan lugeda, kuidas ujumine seekord nende sisekliimat mõjutas :) Tagasituleku osas me Kristjaniga otsustasime, et kanuusõit on meeldivam kui tassimine ja seetõttu sõitsime ära kogu pika kanali KP9 juurde. Mis ei tähendanud, et kanuusõit kah raske polnud. Üldse oli olukord selline, et niipea kui Priit ei vaadanud, siis me viilisime. Ütleme, et minu initsiatiivil! Kanuu osas oleks huvitav ka teisi valikuid näha – kas keegi läks ka KP6 juurest otse vahetusalasse kaks korda kanuud üle poolsaare tassides – kappide jaoks paistab päris kiire variant? Arvestades, et mõned ujusid juba KP4, siis vist kanuu liikuski lihtsalt „punast joont pidi“ vahetusalast KP6 ja tagasi?

Kus Priit kõik täpselt ära jooksis ja mitu korda ta ujuda otsustas, seda ma ei tea. KP8-le lähenes tema igatahes altpoolt samal ajal, kui keegi ülevalt poolt talle kivirahet kaela veeretas. Kokku saime sõudekanali sissesõidu juures pisikesel maaribal. Esialgne mõte oli tal küll KP10’st otse finišisse joosta, aga arvestades kuidas me Kristjaniga esimest korda kahekesi kanuusõiduga eriti filigraanselt hakkama ei saanud, tundus kiirem variant kanuus kolmekesi olla. Sellesama elutarkuse arvelt oleks tegelikult ka KP4 minnes võinud Priidu umbes 500m hiljem kanuust välja visata. Veel üks tagantärele tarkus on, et sel ajal kui Priit meid kanuuga sõudekanalisse tagasi ootas, *oleks* ta võinud ka legendi läbi lugeda – samas esimest korda uue koosseisuga metsas ei mäleta nö „ajaloolisi vigu“ eelmistest võistlustest.
Üllatuslikult avastasime vahetusalas, et KP14 kontrollajani pole sugugi palju. Ja just seal KP14’s meie moronism alguse saigi - ilma legendi vaatamata lupsasime maa alla ja enamus punkte oli võetud, kuni Kristjan vaatas, et krt need tiimid meie ümber on liiga kõvad ja peaks siit ammu läinud olema – muidugi nii oligi, et kõigepealt tuli läbida mälu-o. Hrnk. Mälu-o oli minu jaoks ainult üks pikk tilpnemisfest – positiivne elamus oli see, et medisoft&seiklusporr ronis esimesest mäest meist veel aeglasemalt üles ja rohkem me neid ei kohanud.

Reljeefikaardil jooks oli lihtsalt räme. Mingi 5 tiimi said korraga metsa ja hoidsid päris hästi „tempot“ – Kristjan juhtis vägesid – seetõttu etapilt täiesti ausalt välja teenitud 11. koht. KP35 ajaks juba tõmbas rahvas lahku, üle ujus vist peale meie ainult 1 tiim + Mann. Siit me saimegi oma kamba ees päris asjaliku edumaa. KP37 tuli ilusti kätte ja teel itta oli tuju päris kõbus ja liikusime kiiresti. Eraldijooksu punnide jagamisel sai vist määravaks distants, Priit läks pikale, mina B, Kristjan A – välja jõudsin ma ikkagi viimasena, sest otsetee suurele teele seda kollast riba pidi oli koletu võssiga ääristatud ja tuli siis paremalt poolt järve minna. Kodus diivanilt oleks ise C-variandi võtnud - paistab, et vähem ronimist ja vähem mõtlemist.
Edasi kakuti rattaga – saime endale täiesti uued 3-4 konkurenti, sealhulgas täiesti randomly ka Ilmäraeksimatud ja SASS. Odaviskes olime me kahjuks ainukesed, kes kaks ringi tegema pidid ja viimasele otsale me nii läksimegi, et ühtegi selga püüdmiseks ei paistnud. Legendi ei vaadanud muidugi keegi ja mingit tahvlit punktis märkas ainult Priit. Rattaalas paistis, et abs mitte ükski tiim ei olnud õnneks legendi lugenud. Sandberg muidugi protesteeris ja jämmerdas kõige kõvemini, kuni mingil ratast pakkival varem lõpetanud tsikil hakkas neist kahju (või sai kõrini :p) ja sosistas neile vastuse ette. Kuigi ma kuulsin seda vastust ka, oli Priit kahjuks sel ajal veel punne üle kontrollimas ja me ei saanud kohe punuma panna. Kuna Eleri läks finišisse joostes ringiga, tundus meile loomulikult, et mingi võimalus neid võita oli veel olemas ja laksisime veel üle jõe ujuda. Järele aga ei jõudnud ja nii me jäimegi oma raja viimase kolmandiku konkurentidele napilt alla. Huvitaval kombel on meil finišisirgel 3. aeg, ju teistel polnud enam kuhugile kiiret.

Kokkuvõte + minimõtted
* LESSON LEARNED – vabal hetkel tuleb lisaks kaardile lugeda ka legend ette. Tamsalu etapp says hello!
* LESSON LEARNED – mingi jook peaks igal etapil kaasas olema! Vbl juba pakkides tuleks silmas pidada, et üks seljakott ongi ainult jooksupõis ning seda kasutavad kõik liikmed siis, kui ollakse ratastelt eemal.
* LESSON LEARNED – vahetusriided – minu puhul 1 t-särk – on päevasel etapil on küll mõttetud kaasa vedada.
* Ega kõrgemat kohta kui 17. poleks me ka ilma rumalusteta saanud.
* Ebatavaline oli seekord see, kui PALJU ME SÕIME!
* Rõõmustas, et uut lampi sain testida just päevasel etapil ja mitte öisel – pikemaks kasutamiseks tuleb teda natuke rohkem ette valmistada kui „uuena karbist välja võtmine“
* seiklusporru ühispilt jäi tegemata – mõnes mõttes oli tore, et kui Tartu etapil olid porrulised umbes seitsmesse tiimi jagunenud, siis nüüd olime korralikult oma lipu all väljas.
* Jõelähtme xdreamile võib täiesti samas koosseisus minna. Minu jaoks tähendab see küll, et ma pean ka trennis pulsi kollasest välja ajama ja seda olen ma juba aastaid vältinud. Samas pole mul ühtegi kogemust, kus mul öine etapp hästi läinud oleks, kuigi see on just koht, kus pead jahedana hoides ja vigu vältides pole keeruline korralikule kohale tulla – ikka tuleb mingi meltdown.
* Järgmine kord ei ole rattaks vedamisköie kaasa võtmine üldse halb mõte, kuigi nii kaua kui ratast sõidetakse Võerdla-Jõelähtme o-kaardil, sellest mingit tolku küll pole. Viimasel teisipäevakul ma tassisin ratast õlal nii mäest üles kui alla liikudes – paistab et sinna tuleb järgmise kahe kuu jooksul rattajulgust harjutama minna.
*Järgmise võistluse osas hoian suu kinni kuni selg ja õlad Aidust taastunud on.
* Etapp oli ülesehituse poolest 10/10. Kiitused rajameistrile!

Kaaslased lisavad:
KRISTJAN:
Raja osas ka tagantjärgi väga rahul - just alade proportsioonid olid meeldivad, kui vaid kanuud jaksaks tassida. Füüsilise poole pealt oli seekord palju mõnusam kui Tartus, kuigi tempo oli enam-vähem sama, seal tiksusime ka suurema osa ajast 20...30 koha vahel. Imelik oli see, et kordagi ei tulnud väga rasket momenti ja isegi lõpus ei olnud jalad kuigi kanged - ju siis sai korralikult tangitud ja peatusi oli ka piisavalt.
Mihkel, legend oli mul täpselt odaviskeni loetud:)...sealt edasi vaatasin ainult kaarti, aga legendi mitte. Maa-alla kiirustamine on müstika, sest olin seda osa legendist juba 10x lugenud ette, aga ju siis oli vaja kohe lampi katsetama minna. Peaaegu iga XD tuleb tõdeda, et legendi lugematajätmise pärast on mõni suurem käkk tulnud. Järgmiseks korraks: 1 loeb legendi, 1 kaarti ja 1 jälgib, mis konkurendid teevad:)

PRIIT:
Kahjuks ei saanud Tartu etapil osalenud tiimiliikmed Aidus osaleda ja tiim jäi välja panemata ning treeningudki olid harvemad. Kuid õnneks siiski tekkis võimalus osaleda sisuliselt koduradadel toimuval etapil (teistkorda juba sellel aastal), mille üle on mul hea meel.
Ega ma suurt tulemust väga loota ei julenud kui sain aimu et võistkonnakaaslased pole palju trenni teinud. Samas ise lootsin et siis saab kergemalt läbi ja ei pea kõrge pulsiga tööd tegema ja enda viimase aja vähene treenitus ei hakka segama.

Paraku läks kõik vastupidi!
Start - punases kihutamine.
Kanuu etapi jooksud ligi 10 km ja ujumised (6tk. 360m, pikim ligi 100m) võtsid palju energiat kõrgel pulsil.
Pärast kaotasin kanuud oodates energiat märjana tuule käes külmetades.
Sõin harjumuspäraselt vähe, kuigi oleks pidanud rohkem.
Pärast rattaetappi kaevanduseks küpses asi 5ndaks tunniks ära, vaja oli suuremat turgutust, millest välja tulla õnnestus alles ratta etapiks.

Nendel kes ujusid sõudekanali risti üle oli üks ots vähemalt 160m, aga nad panid kohe teise veel otsa.
Koos jooksu etapi ujumistega tuli ujumist pisut üle 500m.
Purtse jõevee temperatuur oli emhi andmetel 12,2C

Mis puudutab raja läbimisse siis kui need kaks õnnetut viga, mis ilmselt väsimusest tulid, üks ühelt alalt üleminek teisele alale kolmanda asemel ja mündilugemise välja jätta siis võib tulemusega rahule jääda, esimesel korral maa alla läks ca 10 min ja müntide ülelugemisega läks ca 10 min.
Mina ei saa aru sellest kiidulaulust, et kanuu etapp oli väga lahe - võiduvalem oli ju kanuuga mitte sõitmine vaid ujumine, jooks ja kanuu tassimine? Aga valikuvõimalusi pakkus kanuu etapp küll, seda oli näha.

Oli tore. (pildid/video support-guru Anu)

SAR 2014

Kiirülevaade

seiklusporr osales igakevadisel Läti 24h seiklusvõistlusel SAR (Spring Adventure Raid).
Varem toimus see võistlus talvel ja kandis nime WAR (Winter Adventure Raid), aga nüüd juba kolmandat korda toimus kevadine võistlus SAR.
Võistlus toimus 24.-25. mail 2014 Smiltene lähistel Jaunpiebalgas, start anti 24. mail kell 12:00 ja kontrollaeg lõppes 25. mail kell 12:00.
Osales 17 kolmeliikmelist segavõistkonda, neist 14 Lätist ja 3 Eestist.
seiklusporr koosseisus Mariann Sulg, Martti Mikk ja Kaido Hallik saavutas 2. koha.
Võitis Läti kogenud võistkond Elita.
Võistluse korraldaja kodulehekülg on www.raid.lv ja SAR 2014 tulemused asuvad siin ning vaheajad siin.

Eellugu

Kõik algas sellest, kui Mann ütles mai keskel, et tal on kange isu Lätti võistlema minna ja kas me Marttiga ei tahaks kampa lüüa. Ega me Marttiga palju ei mõelnud, üle hulga aja olime mõlemad enam-vähem terved ja ega iga päev ei pakuta seiklusspordi tippnaise Manniga koos võistlemist.

Nädal enne võistlust tuli aga tagasilöök, Martti käis RMK Metsasõprade seiklusel, mille ta koos Priit ja Peeter Poopuuga võitis, aga kukkus rattaga ja vigastas jalga. Nii tõsiselt, et kanna peale toetada ei saanud. Jooksis võistluse ainult päkal lõpuni. EMO-s tehti pilt, mis näitas, et luu on õnneks terve. Soovitati 2 nädalat jalale mitte koormust anda.
Kuna ka Mannil oli jooksujalgadega probleeme ja Martti tahtis vigastusele vaatamata minna ja raja kirjeldus näitas, et suurem osa on ratast, siis jäi minekuplaan jõusse.

Kohale läksime reede õhtul, nagu ikka läbi Valga Lätti võistlema minnes tegime traditsioonilise õhtusöögi Valgas Voorimehe pubis.

Enne võistlust

Rajaraamatuid hakati jagama küll juba kella 8 ajal hommikul, aga äratuse panime siiski kella 9-ks, sest väljapuhkamine on kõige olulisem. Pisut enne 9-t läks uni ära ja saime kätte rajaraamatu.

Seekordse võistluse omapäraks oli see, et esimesel 10 etapil oli üks ühine kontrollaeg, kell 10 pühapäeva hommikul, iga võistkond sai ise valida, millisele etapile rohkem ja millisele vähem aega kulutab (või teeb kõik etapid täielikult läbi, kui jaksab).

Arvutasime oma arvates varuga etapiaegu kilomeetrite alusel ja saime, et finišeerime hommikul kell 7, kõik punktid võetud. Aga elu näitas, et Lätis pole mõtet kilomeetrite alusel midagi prognoosida...

Kõik kohustusliku varustuse pakkisime minu kotti, sh 2 nööridega pseudo seljakotti ja 2 minigripiga kileotti, mille defineerisime joogipõiteks. Mann sai siis jooksuetappidele ilma kotita minna.

Aeg kulus ettevalmistusi tehes märkamatult ja stardivalmis saime viimasel sekundil.

1. etapp, foto-orienteerumine 8 km, kasutada sai 2 ratast

Stardist tuli joosta mõnekümne meetri kaugusele kaarti otsima. Meilt jooksis Mann.

Kaart ise ja sellega seotud fotod olid järgmised:

Eesmärgiks oli läbida punktid 31-35, aga igas punktis pidi SI-ga komposteerima täpselt etteantud arv võistkonnaliiget, ei rohkem, ei vähem. See, mitu võistkonnaliiget punktis komposteerima peab, tuli leida arvutustehetega, mille jaoks numbrid tuli leida linna pealt fotodel näidatud kohtadest. Osad etteantud viirutatud ringidest ja osade leidmiseks tuli silmad lahti hoida ja vajadusel kohalike käest küsida, kus objekt asub.

Kuna Mann ja Martti olid jooksu jaoks kergelt vigastatud, siis nemad läksid rattaga, Mann lõunasse väiksemale ja Martti põhja pikemale ringile. Mina jäin võistluskeskuse ümber kõndima. Leidsin pildi K - tuulekellad kohe üles, rohkem ei leidnud. Jalutasin seal ja tundsin kergelt süümekaid, et endale kõige kergema osa olin võtnud.

Aga ega ma palju jalutada ei saanud, sest õige pea telefoneerisime Manni ja Marttiga - neil olid kõik numbrid juba leitud ja olid teel tagasi minu juurde. Arvutasin kiirelt ja kui Mann-Martti tagasi olid, oli lahendus käes: 31 - 2, 32 - 1, 33 - 3, 34 - 2, 35 - 3

Martti läks rattaga: 35-32-31-33

Mann ja mina jagasime ratast:

Mann läks rattaga 35-33 ja enne 34 andis ratta mulle ning läbis joostes 34

mina läksin joostes 35-34 ja edasi rattaga 33-31

Tagasi jõudsime esimestena, proloogi võit oli taskus.

2. etapp legendiorienteerumine rattaga 20-40 km

Edasi saime legendi järgmise rattaetapi jaoks:

Ei tea kas ehmatusest, et proloogi võitsime ja teisi võistkondi kusagil näha polnud või millegi muu tõttu, aga igal juhul tegime nüüd esimese suurema prohmaka: me ei analüüsinud seda legendi läbi. Võistluskeskuses, kui polnud järgmise etapi stardimärget teinud, aeg seisis, seega oleks see "tasuta" tegevus olnud. Seda enam, et oma arvates jäi meil niikuinii 5 tundi varuaega kõikide punktide võtmise korral.

Saime just rattalegendi kätte

Igal juhul asusime teele, vajutasime 30-35 km/h. Kui olime paar legendi ära sõitnud, siis jõudis kohale, et legendis on ka mingid punased lisanumbrid, et oleks hea teada, mis need on. Siis jõudis kohale, et punastel numbripaaridel esimene number näitab legendilehe numbrit ja teine legendi sellelt lehelt. St kindlasti on olemas lõikevõimalused, mis me olime leidmata jätnud, kuna legendis oli kirjas, et pikkus on 20-40 km. Kiirel ülevaatusel head lõikevõimalust silma ei jäänud ja sõitsime esimesed 2 punkti kogu legendi ära.

2. punktist sihi pealt teele ratast kukil kandes põlvini soos olles helises telefon. Ei hakanud seda vastu võtma ja ka teele jõudes jäi üle vaatamata, kes helistas. See oli järgmine viga, sest helistajaks oli peakorraldaja, kes tahtis öelda, et legendist on puudu etapi lõpu koht, et see on legendis 4-16, oli ka sõnumi selle kohta saatnud. Aga seda nägin alles peale võistlust.

Teele jõudes tegime järgmise raske vea: me ei märganud, et punkt 39 asub legendis 3-1, arvasime, et oleme kavalad ja lõikame 3-1 ... 3-7 maha (tegelikult KP39 otselegendi ei läinudki, oleks tulnud kas 3-7 tagurpidi legendi läbida või kusagilt mujalt legendist mõnda lõiget kasutada). Sõitsime siis ligi 10 km ringi mööda legendi tagasi võistluskeskusesse, kust osa legendi vahele jättes läksime 3-17 juurde, arvates, et see ring seal aerofotol on punkt 39. Nii see kahjuks polnud, sellega oli lihtsalt märgitud koht, kus eelmine legend lõppes. Siis märkasime lõpuks, et KP 39 asub legendis 3-1.

Üritasime siis KP 36 leida, lõikasime osa legendist maha ja sõitsime mitmeid kilomeetreid, aga siis legend enam ei klappinud. Tegelikult olime peaaegu punktis juba ja lihtsalt ühe tee klass oli vahepeal muutunud, aga kuna ebakindlus oli, siis sõitsime tagasi lõikekohta ja kasutasime tagurpidi lõiget ning peagi olime punktis.

Kuna 39 oli vahele jäänud, siis tuli otsustada, mida sellega teha, tegin ettepaneku see ikka ära võtta. Martti PT abil läksime kõige otsemat teed pidi võistluskeskusesse, sealt paar juppi esimest legendi ja siis tagurpidi legendi abil lõikasime 39-sse. Punkti võtmiseks tuli ronida puu otsa.

KP39 oli üks Läti võistkond, kelle käest saime teada, et neile, kes etapi alguses kauem mõtlesid, öeldi, et etapi lõpp asub legendis 4-16.

Asusime teele, kõigepealt tagasi võistluskeskusese lähistele ja sealt proloogi aerofotot kasutades ja edelas kaardist välja sõites sinna kanti, kust KP36 olime läinud. Jõudsimegi kenasti sinna, kust 2 korda olime KP36 läinud ja täiskiirusel sõitsime lõpuks etapi lõppu. Rajaraamatus märgitud 20-40 km asemel sõitsime meie maha 75 km. Kui pea ei jaga, siis peavad jalad jagama.

Peale võistlust analüüsi tehes avastas Martti veel, et lisaks legendi analüüsile ja lõigete leidmisele oleks saanud optimiseerida ka legendis 3-17 oleva aerofoto abil, see läks kokku proloogi aerofotoga, oleks saanud terve hulga kilomeetreid maha lõigata.

Neile lõpututele vigadele ja eksimistele ja ringisõitmistele vaatamata olime umbes 7.-8. kohal.

3., 4. ja 5. etapp

3., 4. ja 5. etapi vahetusalas olid kõik kajakid kasutusel, seega anti meile nii 3., 4. kui ka 5. etapi kaardid ja võisime ise valida, mis järjekorras etappe läbime.

Tegime etapid järjekorras 4., 5., 3.

Jõudsime lõpuks vahetusalasse

3.-5. etapi kaarte uurimas

4. etapp trekking 9 km

Martti navigeerimisel saime selle etapi sisuliselt ideaalselt läbitud, kuigi kaart oli aastast 1967.

Läbisime punktid järjekorras: 41-43-48-51-50.

Huvitavamad seigad.

Oleksime peaaegu etapi alguse märkimata jätnud. Õnneks meenus see üsna alguses ja saime väikese tagasijooksuga hakkama.

Punkt 43 asus poolenisti vee all oleva truubi keskel, tuli sinna poolde reide vees kummargil sumbata.

Punkt 51 juures oli jämeda kase otsa ronimine, millel oksad puu alaosas sisuliselt puudusid. Alguses tundus, et läheb köit vaja, aga Martti pikad käed lükkasid mind ja Manni puu otsa, kus saime komposteeritud, see oligi 2 inimese punkt.

5. etapp ratas 26 km

Valisime punktide järjekorra: 53-54-55-56-57-58-59-60.

53 ja 54 asusid trekkingu kaardil.

53 legend oli "laht kopra kodu taga". Koprapesa leidis Martti kohe, ronis ka sinna otsa, aga punkti ei näinud. Sellele järgnes 20 minuti jooksul kogu ümbruskonna koprasoo läbikammimine. Lõpuks olime loobumas, aga siis ma ütlesin, et kopra maja ees olevas tiigis on paar posti, lähen ujun sinna ja vaatan, ega punkt mõne posti küljes pole. Aga kui olin koprapesa juurde jõudnud, siis ma ei uskunud oma silmi...seal oli punkt...5 meetrit koprapesast. Kuna legendis oli kirjas "laht", siis Martti oli koprapesa otsas seistes uurinud vett ja lisaks sellele oli tähis koprapesa poolt vaadates heinatuti taga.

54 ja 55 tulid kenasti, kuigi vana kaart nõudis tähelepanelikkust ja ettevaatlikku liikumist.

55 leidmine oli eriti lahe...liigume otse üle põldude ja järsku ühe vareme juures Martti jääb seisma ja astub sisse ja leiab punkti.

Sisuliselt kogu võistluse liikusime meie esimesena ja tegime esimest jälge. See tegi võistluse kuidagi eriliseks, väga tihti pole ma seiklustel seda kogenud. Ja see 55 leidmine ilma teiste jälgedeta jättis eriti laheda tunde.

56 leidmisel saime abi peakorraldaja autojälgedest. Olime kindlad, et üle põllu minevad autojäljed on rajameistri maasturi omad ja nii oligi, saime punkti nende abil kiirelt kätte.

57 saime kergelt müstiliselt kätte. Sõitsime umbes suunda, vahepeal hea kaardiosa ka klappis, 1967. aasta kaart ei klappinud, aga mööda ainukest teed sõites ja suunda kontrollides jõudsime mingi teeäärse karjääri juurde. Igaks juhuks ronisime sellest üles ja ennäe, saimegi punkti kätte.

58 kihutasime lääne suunas mööda suurt teed ringi. 58 piirkonnas arvasime, et oleme jõudnud 58. põhjas asuvale teele, aga tegelikult olime lõunas ja kulutasime seal ca 15 minutit soode ja ninade ja soodes olevate kraavide uurimiseks, kuni taipasime põhja punkti minna.

59 minnes üritasime korra lõigata läbi 1967. aasta kaardi, aga lõpetasime taluhoovis. Tulime tagasi ja sõitsime mööda head kaarti ringi ning saime 59 ja ka 60 peagi kätte.

59 ja 60 vahel sai rattaga ka kerge supluse tehtud.

60-st vahetusalasse läksime Martti PT ja mälu abil.

Ratta lõpu punkt asus puu otsas. Sinna saamiseks tuli ennast prussiku laadsete sõlmedega diagonaalköie otsa kinnitada, kasutada oli üks lühem ja üks pikem köis. Lühema köiega sai oma asukoha fikseerida, et siis pikema köie sõlm ülespoole lohistada ja jalaga lükates lühema köie sõlm ülespoole lükata jne, kuni olid ennast mööda diagonaalköit ca 10 meetri kõrgusele puu otsa punkti juurde vinnanud. See oli päris raske. Kuna 2 inimese punkt, siis Martti ja mina tegime seda.

3. etapp võib kasutada 2 kajakki, 4 km, kontrollaeg 1 tund

Kui rattast tagasi jõudsime, oli juba hämar. Aga järgnes selles mõttes raske etapp, et iga liige pidi läbima oma raja ja kõik rajad pidid saama läbitud 1 tunni jooksul peale stardi võtmist.

Mina olin 4. etapi trekkingus analüüsi ära teinud ja jagasin rajad ära.

Endale võtsin raja 1, Mariann sai raja 2 ja Martti raja 3.

Martti sai endale oma kajaki, mida kogu rajal kasutas.

Mina ja Mariann jagasime ühte kajakki, mille abil pidime sõitma vahetusala ja 47 vahet 3 korda eri aegadel.

Kuna oli hämar ja soov viimast valguseraasu maksimaalselt ära kasutada, siis kiirustasime rajale.

Sõitsin kajakiga 47 juurde, jätsin selle sinna maha ja jooksin 40 poole. Punkti piirkonda jõudes avastasin, et ma ei tea punkti legendi. Läksin umbes peale ja õnneks peagi punkt helkis - oli teine saare peal, vedas. Edasi trekkingus juba nähtud punktid 43-41-45 ja ujusin-jooksin 47 juurde. Olin ca 35-40 minutiga oma raja ära teinud.

Õige oleks olnud minna Mariannile vastu, et aidata 46 ja vajadusel ka 44 otsida, aga kuna olin kaardi vahetusalasse maha jätnud, kuna ei tahtnud seda märjaks teha, siis ei saanud seda teha. Kahjuks ei taibanud ka kiiret otsust vastu võtta kaart ära tuua ja Mannile vastu minna. Nii veetsin seal aega aeg-ajalt hõikudes Manni oodates 47 ja 46 vahel veerand tundi.

Lõpuks, kui mulle tundus, et aega vist enam ei jõua, Mann tuli, spurtisime. Vahetusala vastas nina peal hõikasin Marttile, kumb sõidab kajakiga ja kumb ujub, kas mina või Mann. Martti hõikas, et mina sõidaks kajakiga ja Mann hoiaks kajakist kinni. Nii tegimegi. Vesi lendas kahte lehte, peagi olime üle ja spurtisime kompostri juurde. Pärast selgus, et jõudsime aega, poolteist minutit jäi veel varugi.

Aga Mannil oli jäänud 44 leidmata. Mannil kulus palju aega 42 juures. Sai selle kätte, kui Martti oma raja läbimisega sinna jõudis. Mann olevat pimedas Martti käest küsinud: "did you find the point?".

Mann võitles lõpuni, suutis veel taga 43-s kah ära käia ja üritas ehku peale 44 kätte saada, aga ei jäänud see tee peale ette, 46 leidis.

Sellel etapil oli minu poolt 2 viga: kuna läbisime rada öösel, siis sai Mannile vist kõige raskem etapp antud ja täiesti mõistetamatu on minupoolne 15 minutine molutamine, selle asemel, et Manni jaoks 46 ja 44 selle aja jooksul üles otsida.

Kuna 1 "rogainipunkt" jäi läbimata, siis saime siin 6 arvesse mineva punkti asemel 5 punkti, st hetkeseisuks -1 maksimaalsest.

6. etapp ratas 11,5 km

Tuli läbida punktid 61 ja 62.

61 asub 4. etapi trekkingu kaardil.

61 tundus erilise pähklina: rattaga pimedas Läti metsas 1967. aasta kaardiga.

Sõitsime järve lõunaotsa ära ja hakkasime seal nuputama, mitu minutit vaagisime võimalikke variante. Lõpuks mingit põlluteed pidi hakkasime minema, mis umbes punkti suunda läks. Kaugemal nägime autot sõitmas - järelikult seal tee ja põllutee viiski kruusateele, mida kaardil polnud.

Kuna see tee läks umbes õiges suunas, siis kasutasime seda. Peagi saime minu arvates punktist paremale ka kaardil olevale teele, minu arvates punkti kohas oli ka paar Läti tiimi parkimas. Martti ei tahtnud seda eritit uskuda, et õige koht ja sõitsime edasi, aga järjest kõik detailid klappisid ning keerasime siis tagasi ja ühinesime lätlastega samas kohas, kust enne olime mööda sõitnud.

Kuna komposteerima pidi 2 inimest, siis lätlastel olid naised jäänud rataste juurde, aga meie läksime kõik kolmekesi koprapesa otsima, mis pidi asuma üleujutatud alal. Üks lätlaste tiim oli seal Gandrs eesotsas Andris Ansabergs-iga. Veetsime seal üleujutatud ala kammides minuteid. Meie Marttiga sumasime üle jõe teisele poole üleujutatud ala ja meile tundus, et reljeefi abil saime ennast paika ning mööda kallast liikudes ja õiges kohas vette minnes õnnestuski meil punkt kätte saada.

Ja siis hakkas kassi-hiire mäng. Kuna lätlased polnud märganud, et me punkti kätte saime, siis üritasime samuti näo teha, et me alles otsime punkti, kui Manni juurde jõudsime, siis jäime seisma ja uurisime kaarti nii pool minutit ja siis hakkasime rahulikult tagasi rataste juurde liikuma.

Rataste juures tegime naistele kah pisut komejanti, veel paarkümmend sekundit uurisime kaarti ja siis hakkasime rahulikult edasi liikuma.

Gandrs oligi seal peagi otsimise lõpetanud ja sõitnud rattaga edasipoole ja seal veel omajagu aega punkti otsinud ja see punkt jäigi neil leidmata.

KP 61 oleks päeval imelihtne leida olnud

 62 poole sõitsime suuna järgi ja peagi olime kaardis ja saime ka punkti leitud. Aga punkti juurde ronimine oli pisut keerukas, tuli mööda diagonaalseid libedavõitu palke punkti juurde ronida.

Vahetusalasse oli variant minna otse või sõita ringi. Kui Martti seda minult küsis, siis ütlesin, et ringi. Aga nüüd kaarti vaadates ei suuda uskuda, et sellise valiku tegin. See ringi kaardist välja sõitmisega oli kokku 15 km, selle asemel, et otse mõni kilomeeter ainult minna. Kaotust ehk 10-15 minutit.

7. etapp, trek 3,5 km

Tegu siis peegelkaardiga. Algul oli nuputamist, aga mingi hetk saime enam-vähem pihta, kuidas selle kaardi abil punkte leida. Aeg-ajalt oli ka eriarvamusi, mis suunas minna, aga lõpuks saime suht normaalselt punktid leitud.

Enamus punkte oli karjakoplis ja seal tekitas elevust lehma-hobuse ja muude loomade kari. Kuna me olime jälle esimene võistkond, kes sellele etapile jõudis, siis oli meie "ülesandeks" loomad punktide juurest kopli teise serva ajada.

Sellel etapil kustus minul lamp ära.

Kuna me olime arvanud, et tagasi võistluskeskusesse jõuame varuga arvestades kell 12 öösel, siis olime kehvemad lambid kaasa võtnud. Tegelikkus kujunes aga selliseks, et nende lampidega tuli kogu öö läbi ajada.

Õnneks olin mul ratta küljes hea lamp ja sain rattaga norm sõita.

Üks hea lamp oli mul igaks juhuks kotis, selle sai Mann. Ja Martti oli siiski igaks juhuks kah hea lambi kotti pannud, seega trekkingus oli meil 2 toimivat ning rattas 3 toimivat lampi siiski.

8. etapp, ratas 5 km

Kasutada sai 6. ja 7. etapi kaarte. Tuli läbida punktid 72 ja 73.

Punktid leidsime probleemideta.

72 sõitsime ringi. 73 juures oli ronimine, 2 liiget tõmbasid köiega kolmada üles puu otsa. 2 liiget pidi üleval käima, meil käisime mina ja Mann.

Mann ronimas

Kaido ronimas

Peale seda võistluskeskusesse, kus aeg läks kinni senikauaks, kuni 9. etapi start võetakse.

9.etapp, ratas 15 km

Võtsime kaasa head lambid, aga õue jõudes avastasime, et on juba valgeks läinud.

Kasutada sai 6. etapil antud  kaarti. Tuli läbida 74 ja 75.

Võistluskeskusse jõudsid pisut peale meid ka "Gandrs" Andris Ansabergsi juhtimisel ja "Elita" Janis Blanksi juhtimisel.

Lätlased tegid kiirema vahetusala ja väljusid enne meid.

Aga punktis 74 olime kõik kolmekesi koos. Aga siis 74 poolt 75 minnes me vajutasime, lätlased jäid kohe maha ja kui olime mõnda aega 30-35 sõitnud, siis neid enam ei paistnud.

Rattas olime üldse teistest tunduvalt kiiremad.

Mann on kõvasti rattatrenni teinud ja on ilmselt elu parimas rattavormis. Selle võimendamiseks laenasime Priidult talle "isesõitva" ülikerge 29'' tubeless ratta. Kokku tähendas see seda, et Mann meist kordagi maha ei jäänud. Vastupidi, alguses Mann mitu korda mainis meile, et ta peab vaba hooga sõitma, kas me kiiremini ei saaks sõita, aga minul polnud küll kusagilt midagi juurde panna. Hiljem ta loobus nende märkuste tegemisest, sest niikuinii me kiiremat tempot ei suutnud talle teha.

75 sõitsime alt kaudu ringi. Punkti piirkonnas aitas punkti leida jälle rajameistri maasturi jälg, mis meid kenasti punkti juhatas.

10. etapp, trekking 14 km

Selles vahetusalas ootas meid hääle kaotanud tukkuv rajameister isiklikult. Saime kätte ka viimase etapi rattakaardi, et saaksime paremini planeerida, palju trekkingus ja palju rattas punkte võtame.

Minu ülesandeks jäi rattarada planeerida. Martti ja Mann hakkasid trekkingut navigeerima.

1967. aasta kaart nõudis pidevat tähelepanu ja loomingulist suhtumist.

79 ja 82 saime enam-vähem hästi kätte, 80 juures oli ajutine segadus, aga ca 10-15 minutise ajakaoga saime ka selle kätte.

Edasi liikusime 83 suunas: ületasime jõe, olime paigas lagedal asuva maja juures, siis liikusime mingit kaardil mittekajastuvat punkti suunas minevat metsateed pidi mõnda aega ja siis algasid imelikud asjad.

Kõigepealt asusime umbes 2/3 etapi peal punktiraiesmikku otsima, siis tundus, et liiga vara ja tahtsime edasi minna, aga kogu ala enne punkti 83 oli kobraste poolt üle ujutatud ja pöörasime otsa ringi, lootes, et äkki ikka ei pea üle selle koprajärve minema. Lõpuks saime mina ja Martti ennast paika selle koha peal, kus oja tuleb kirdest lagesoosse sisse. Aga Mann arvas, et kui me üle koprasoo läheme, kuidas me pärast sealt tagasi saame ja kas meil jääb ikka piisavalt aega rattaetapile. Martti arvas, et ratta jaoks võiks jääda varu, et planeeriks 4 tundi rattale. Tol hetkel oli kontrollaja lõpuni jäänud umbes 5 tundi.

Mina olin rattaplaneeringu ära teinud ja ütlesin, et ratas on hea kaardiga ja mööda teid ja tundub lihtne ning kiire. Aga ega minagi väga enesekindel ei julgenud olla rattaraja läbimise kiiruse suhtes ja nii võtsimegi vastu saatusliku otsuse loobuda üle koprasoo minekust ja suunduda 78 poole. Tegelikkuses võttis Martti suuna kirdesse. Jõe äärde jõudes, mille peal peaks punkt 78 olema, pisut tõmblesime mööda jõge, aga punkti ei leidnud ja läksime edasi tee peale ning jõudsime tee ja oja risti, kust käisime punktis 77 ära.

Punktis 77 oleksime võinud veel ennast parandada ja mööda teed 78 juurde joosta (edasi-tagasi ca 15 minutit) ja punkti üles otsida (ca 15 minutit), aga kuna olime väsinud-uimased, siis polnud kellesti selle ettepaneku tegijat, tagasiminek sinna kust tulime oleks ka moraalselt väga raske olnud.

Selle asemel sörkisime-kõndisime tagasi vahetusalasse.

Seal ütles rajameister Normunds meile, et meie peale kaevati, et oleme kohustuslikus varustuses oleva seljakoti trekkingule minnes maha jätnud. Selle peale ütlesime et minu koti sees on teine kott ja pääsesime trahvist.

Sellel etapil koges ebaõnne ka Elita, kas üritas kõigepealt punkti 76 minna, aga ei leidnud seda ja võttis kokkuvõttes samad punktid, mis meie: 77, 80, 82, 79.

Gandrs ei üritanudki rohkemat kui 79, 82, 80, 77

Ainus võistkond, kes sellel etapil 83, 81 ja 78 suutis leida, oli eestlaste Punane Täpp. Respect Jarkko, Raul ja Reeda!

Peale võistlust Normunds ütles, et kui oleksime sellest koprasoost enne punkti 83 üle sumanud, siis oleksime jõudnud tee peale, mis läks otse punkti ja sama teed pidi tagasi tulles oleksime saanud ka etapi 83-81 läbitud, sisuliselt punktist-punkti mööda teed.

11. etapp, ratas 45 km

Tühistatud olid punktid 84 ja 90.
Sellel etapil tegime ideaalse planeeringu (76-87-88-91-92-89-85-86), ideaalsed teevalikud, kordagi ei eksinud, ronimised-ujumised tegime kiiresti, rattatempot hoidsime pidevalt 30+.
Huvitavamad kohad sellel etapil olid: läbi mülgaste koprapesa otsa ronimine, puu otsa ronimine, üle üleujutuse ujumine.
Finišisse jõudsime 1,5 tundi enne kontrollaja lõppu.

Peale võistlust

Mina läksin magama, et olla valmis tagasi koju sõitma.
Martti ja Mann käisid söömas kah ja lätlased pakkusid traditsiooniliselt korraliku 2-käigulise lõuna supi ja praega.
Mingi hetk äratati meid üles, et autasustamisele ja siis selgus, et olime saanud 2. koha.
Võidust jäi meid lahutama 1 punkt, aga samas 3. kohaga oli meil sama palju punkte, kuid meil parem aeg. Väga tubli esituse tegi Punane Täpp, kes tänu oma super-trekkingule 10. etapil oleks võinud isegi üllatusvõidu võtta, palju puudu ei jäänud.
Esinelik:

1. ELITA	56	22:46:33
2. SEIKLUSPORR	55	22:06:16
3. GANDRS	55	22:43:40
4. PUNANE TÄPP	54	23:16:45

Kolmas Eesti võistkond Metsapeatus saavutas 12. koha.

Autasustamine

Eks esikohaks puuduva punkti saamiseks oli meil mitmeid võimalusi, aga me ei kasutanud neid ära.
Samas 2. koha kaotamine oleks kah lihtne olnud: kui me poleks öösel koprasoos Andris & Co vastu punkti mitteleidmise teatrit teinud, siis oleks nad meist punktiga ees. Ja ajavõrdlus Gandrs-iga on selline, et enne viimast ratast olid nad meist 25 minutiga ees, aga kuna me olime viimases rattas neist üle tunni kiiremad, siis saime 37 minutiga ette.

Kokkuvõtteks: oli igati seikluslik tõeline Läti seiklusvõistlus.

Endomondo kasutajad näevad tracki siit. 231.71 km in 22h:29m:45s